Hüvasti ja uute kohtumisteni!

EMN Eesti lõpetab tegevuse Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste instituudis ja jätkab vastavalt siseministri käskkirjale 1. jaanuarist Sisekaitseakadeemia Sisejulgeoleku instituudis. Ministri otsuse eesmärk on tugevdada siseturvalisuse ja -julgeoleku aspekti EMNi töös ning toetada SKA ekspertiisi kasvu.

Enne tulevikku vaatamist, tähistagem üheskoos viimase nelja ja poole aasta jooksul saavutatut. Selja taga on töökad ja tõeliselt põnevad aastad! Oleme uhked, et tõstsime TLÜ-perioodil EMNi põhitoodete kvaliteeti ning panime alguse mitmetele uutele formaatidele. Muudatuste eesmärk oli lihtsustada poliitikakujundajate ja laiema avalikkuse juurdepääsu EMNi kogutud teadmistele.

Alustasime Siseministeeriumi palvel eestikeelse aastaraporti väljaandmist, mis annab põhjalikuima ülevaate Eesti rändepoliitika arengutest ja paneb need rahvusvahelisse konteksti; arendasime uue kaasaegse veebilehe, mis pakub ajakohast statistikat ja infot peamiste rändeteemade kohta; võtame EMNi uuringute põhijäreldused kokku kergesti-haaratavates infograafilistes ülevaadetes (nt viisavabadusest); salvestasime mitmeid 1-minuti loenguid EMNi sõnumite välktutvustamiseks laiale üldsusele (nt välistudengite meelitamisest ja hoidmisest); tasakaalustasime ja rikastasime Eesti meediadebatte varjupaiga andmise, ÜRO ränderaamistiku, tudengirände ja teistel põletavatel rändeteemadel. Lisaks anname nüüd välja uudiskirja, mis kajastab lihtsas keeles EMNi põnevamaid uurimistulemusi ja uusi tegevussuundi. Uudiskiri on regulaarne, nagu ka konverentside kokkuvõtted, mis annavad ka aja möödudes kiire ülevaate käsitletud teemadest ja tehtud järeldustest.

Oleme iseäranis rõõmsad, et tugevdasime Eesti rändevaldkonna organisatsioonide võrgustikku, mille umbes 30 liiget kohtuvad mitu korda aastas, et saada ülevaade EMNi tegevustest ja plaanidest ning jagada laiemas ringis enda omi. Lisaks korraldasime kümneid sisukaid rahvusvahelisi üritusi koos Põhjamaade Ministrite Nõukogu, ÜRO Pagulasameti ja Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni kohalike kontoritega, Siseministeeriumi ja Politsei- ja Piirivalveameti, Tartu Ülikooli, Work in Estonia, Study in Estonia, Riigikantselei ning teiste partneritega. EMN Eesti korraldatud Eesti ELi Nõukogu eesistumise rändekonverents 'The EU in the Global Race for Talents: Challenges and Solutions in Strengthening the EU’s Competitiveness', tõi 2017. aasta oktoobris kokku talendirände valdkonna parimad eksperdid liikmesriikide valitsustest, Euroopa Komisjonist, OECDst, ILOst, INSEADist, Work in Estonia'st, rahvusvahelistest ettevõtetest ning start-up-maastikult ning külalisi enam kui kolmekümnest riigist. Kuid üliedukad on olnud ka hoopis erinevate fookustega EMN Eesti konverentsid nagu näiteks ’Return and reintegration of Third Country Nationals: How to Make it Sustainable?’, mis koondas oktoobris 2018 Eesti, Gruusia ja Nigeeria valitsusametnikud, Euroopa Komisjoni, Frontexi ja PPA ning teiste liikmesriikide politsei ja piirivalvurite esindajad, et arutada kiireid ja jätkusuutlikke lähenemisi ebaseaduslike sisserändajate tagasisaatmisel.

Kõik nimetatud arengud toimusid vaid tänu tihedale ja edukale koostööle hindamatute koostööpartneritega. Kummardame tänutundes teie kõigi ees!

Lõpetuseks, kaunist pühadeaega! Nautige lähedaste seltskonda ja laadige uuteks ettevõtmisteks akud täis!

Ave, Barbara, Eike, Kadri, Mari-Liis ja Marion 

Kuidas meelitavad ELi liikmesriigid start-up’e ja teisi uuenduslikke ettevõtjaid kolmandatest riikidest?

Barbara Orloff

Viimastel aastatel on ELis kasvanud start-up’idele ja teistele innovaatilistele ettevõtetele mõeldud spetsiifiliste vastuvõtuskeemide arv. Paljudes riikides on ka kolmandatest riikidest start-up’ide meelitamine poliitiliselt oluline. See sihtrühm loob kõrge väärtusega töökohti, toob riiki väliskapitali ja maksutulu riigieelarvesse ning reklaamib riigi innovaatilisust ja konkurentsivõimet rahvusvahelisel tasandil.

Spetsiaalsed viisad ja elamisload

Kolmteist liikmesriiki, sealhulgas Eesti, on kolmandatest riikidest pärit start-up-asutajate või -ettevõtjate tarbeks vastu võtnud spetsiifilise vastuvõtuskeemi viisa ja/või elamisloa kujul. Esimestena tegid seda Suurbritannia (2008), Iirimaa (2012) ja Hispaania (2013). Paljudes liikmesriikides on aga vastav programm vastu võetud alles viimase kolme aasta jooksul. Eraldi viisa või elamisluba kolmandatest riikidest start-up-töötajaile on loodud Küprosel, Eestis, Prantsusmaal ja Portugalis. Kõiki skeeme seob see, et need on suunatud ettevõtetele, mis on innovaatilised, skaleeritavad ja riigi majandusele ning ärikeskkonnale kasulikud. Start-up’ide meelitamise ja hoidmise meetmed

Liikmesriigid pakuvad mitmeid meetmeid start-up’ide riiki meelitamiseks ja riigis hoidmiseks. Peamised tõmbetegurid on liikmesriigi hästi arenenud start-up-keskused ja -ökosüsteemid, juurdepääs rahastusele, inkubaatoritele ja kiirenditele, samuti pakutakse erinevaid maksusoodustusi.

Teisalt on olulised migratsiooniga seonduvad meetmed nagu lihtsustatud korras pikaajalise elaniku elamisloa saamine, pereliikmete ühinemise õigus, online-taotluskeskkonnad, lühikesed menetlusajad ja migratsiooninõustamine.

Hästi toimib ka n-ö lumepalli efekt - populaarsed start-up-piirkonnad meelitavad oma tuntusega piirkonda uusi start-up’e. Näiteks Saksamaal võistlevad eri liidumaad omavahel ning eelisolukorras on Berliin ja Frankfurt, mis on juba teada-tuntud start-up-linnad.

Atraktiivsed liikmesriigid kolmandatest riikidest start-up’ide seas

2018. aastal esitati enim start-up’i hindamise avaldusi Eestis (783), Hispaanias (305) ja Leedus (178). Samas väljastati enim start-up-ettevõtluseks mõeldud pikaajalisi viisasid (1160) ja koolilõpetajast ettevõtja viisasid (315) Suurbritannias, millele järgnes Prantsusmaa (524). Populaarseim sektor oli tehnoloogia ning üha enam start-up’e rajatakse valdkondades, mis adresseerivad globaalseid probleeme nagu kliimamuutused.

Lähemalt lugege Euroopa rändevõrgustiku 2019. aasta uuringust „Start-up’ide ja teiste uuenduslike ettevõtete rändeteed Euroopa Liitu“. Uuring annab 25 liikmesriigi näitel ülevaate, milliseid rändeteid saavad start-up’id ja teised innovaatilised ettevõtjad ELi tulemiseks kasutada, mis tingimused selleks täidetud peavad olema, kuidas liikmesriigid neid riiki meelitavad ja riigis hoiavad ning mis on peamised kitsaskohad ja head tavad.

Marion Pajumets

Kuidas veenda maailma vaesemate riikide elanikke, et nad ei tungiks ebaseaduslikult Euroopa Liitu? Üks võrdlemisi odav võimalus on heidutada neid infokampaaniatega, mis valgustavad ebaseaduslikult rändajate kurba tegelikkust. Seda soovitab ka ELi inimsmugeldamise vastane tegevuskava 2015–2020, milles kutsustakse liikmesriike üles "suurendama üldsuse, haavatavate rühmade ja spetsialistide teadlikkust ebaseadusliku rände ja inimsmugeldamise ohtudest, näiteks levitades meedias vastunarratiivi ning jagades häid tavasid.“

Nii viidigi 2019. aasta suvel läb 104 infokampaaniat liikmesriikide ja 25 ELi institutsioonide poolt ebaseadusliku sisserände piiramiseks. Paraku võiks infokampaaniad olla efektiivsemad kui nad on. Tihtipeale ei tea infokampaaniate läbiviijad teisi samades piirkondades läbiviidavaid sekkumisi, mistõttu esineb dubleerimist. Lisaks ei pruugi erinevate samaaegsete kampaaniate sõnumid haakuda. Leidub ka sekkumisi, mis ei tundu sihtrühmale usaldusväärsed või mis mõjuvad hoopis reklaami-, mitte heidutuskampaaniatena. See on tekitanud vajaduse infokampaaniate parema koordineerimise ja tõhususe tõstmise järele.

EMN INFO loomine

Nende väljakutsetega tegelemiseks asutati 2019 kevadel Euroopa rändevõrgustiku alla alaline töörühm EMN INFO, mida juhib Euroopa Komisjon ja kus osalevad liikmesriikide ametnikud ja eksperdid. EMN INFOst kujuneb platvorm, mis annab ülevaate käimasolevate kampaaniate kohta; parandab kampaaniate tellijate ja korraldajate koordineerimisvõimet; toetab liikmesriikide ja asutuste koostööd nii strateegiate väljatöötamisel kui ka kampaaniate tõhususe hindamisel ning aitab optimeerida kampaaniakulusid.

Viimati kohtusid valdkonna eksperdid 3.-4. detsembril Viinis, et arutada muuhulgas, mis teeb ühe infokampaania mõjusaks ja miks kukub teine läbi. Võtangi järgnevalt kokku mõned jagatud õppetunnid.

Sõnumid, mis töötavad

Viimastel aastatel on raputada saanud eurooplaste usk objektiivse info jagamisse. Varem oletasid kampaaniasõnumite loojad, et ebaseaduslikult ELi pürgijad alahindavad reisiga seotud riske. Nii on kampaaniakorraldajad mõõtnud sisserändajate hinnanguid merereisil elu kaotamise kohta, et ehmatada neid seejärel karmi tegelikkusega. Üllatuslikult on aga selgunud, et osade ebaseadusliku sisserände lähteregioonde elanike hinnangud Vahemerel suremise tõenäosuse kohta ületavad tegelikkust. Seega ei heidutaks objektiivse statistika jagamine neis piirkondades illegaalset sisserännet Euroopasse. Paradoksaalselt võib objektiivne infokampaania mõjuda hoopis reklaamikampaaniana.

Ilmsiks on saanud vajadus haakida kampaaniasõnumid sisserändajate väärtuste külge. Näitkeks, kui noort meest tõukab tagant vajadus oma pere vaesusest välja tuua, ei pruugi teda heidutada sõnumid inimsmugeldajate vägivallatsemisest ja surmaohust reisil. Ta on valmis eluga riskima uskudes, et ELi jõudes ootab teda võrratu tasu. Tavapärase hukkunute statistika asemel tuleks sellele sihtrühmale suunata sõnum - Euroopasse jõudmine ei tasu majanduslikult ära - legaalset tööd ei leia, illegaalselt töötades aga elab vaevu ära, raha ei jätku söömiseks ja peavarjuks, rääkimata võimalusest seda kodustele tagasi saata. Lisaks peaks seda sihtrühma huvitama info seaduslikest rändeteedest liikmesriikidesse ning teave teenimisvõimalustest kodumaal. 

Kui aga kultuur paneb noorukitele „kohustuse“ kodumaalt lahkuda, et saada seeläbi täismeheks, siis võib initsiatsiooniriituse rolli täita ka elamise kogemus mõne naaberriigi suurlinnas, kuhu on kergem rännata seaduslikult ja ohutult. Seega, (potentsialsete) sisserändajate erinevad väärtused eeldavad erinevaid kampaaniasõnumeid.

Sihtrühmad ja sõnumitoojad

Lisaks on infokampaaniate läbiviijad õppinud, et kampaaniasõnumid tuleb suunata nii otsesele sihtrühmale, kelleks on valdavalt noored mehed, kui ka kogukondadele, kus nad kasvavad. Kogukonnakesksetes kultuurides on perel oluline roll ebaseadusliku reisi tagantlükkajate või ennetajatena. Küla paneb sageli rahad kokku, et maksta smugeldajatele ulmelisi tasusid ning küla ootab ka oma Euroopasse jõudnud poegadelt rahasaadetisi, et tehtud investeering kasudega tagasi teenida. Kui „investeering“ ebaõnnestub, on kriitilise tähtsusega see, et kogukond ei süüdistaks ega häbimärgistaks tagasipöördujaid, vaid võtaks nad tagasi oma rüppe.

Veel üks eduka infokampaania eeltingimus on sihtrühma identifitseerumine sõnumitoojatega. Seega pole sihtriigi ametiasutuse ja ametnike kasutamine eeskõnelejatena kuigi mõistlik. Veidi paremini jõuavad kohale Euroopa MTÜde ja rahvusvaheliste organisatsioonide sõnumid. Diasporaa kasutamine võib töötada eriti hästi, sest selle liikmetega saab potentsiaalne sisserändaja identifitseeruda. Samas võivad diasporaa hoiatussõnumid rahvuskaaslastele mõjuda võltsidena, sest juba diasporaa olemasolu tõestab - you too can make it! Ka võidakse diasporaale omistada soovi vältida kaasmaalaste konkurentsi. Erakordselt head „kampaanianäod“ on aga tagasipöördunud, kes on jalge alla võtnud illegaalse rändetee ning valmis oma kogemusi reisilt ja elust ELis jagama. Nende koostöö ja eneseavamine seisab sageli aga stigmatiseerimise hirmu taga.

Paraku on nii, et ebaseaduslikult sisserändajatele jõuavad eriti hästi kohale smugeldajate sõnumid. Smugeldatega samastutakse, sest sageli on nad sama päritolu nagu ebasedauslikult ELi pürgijad. Samuti veetlevad smugeldajate sõnumid psühholoogiliselt – need on positiivsed ning annavad lootust. Infokampaaniate  väljatöötajad peavad seega retoorilist sõda eelkõige inimsmugeldajatega.

Kolmandate riikidega koostöö olulisus

Veel üks infokampaania edu eeldus on lähteriikide institutsioonide toetus kampaaniale. Infokampaania korraldajatel tuleks lisaks kohalike ja samastumist soosivatele sõnumitoojate kasutamisele kaasata ka kohalikke mittetulundusühendusi ja kõrgharidusasutusi. Koos saab testida just selles kontekstis töötavaid sõnumeid ja arutada mõistlike formaatide ja parimate info jagamise kanalite üle. Ilma kohalike asutuste ja autoriteetide tunnustuseta lasevad kampaaniate sihtrühmad eurooplaste jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning kogu kampaania oli asjatu vaev ja ELi maksumaksja raha raiskamine. Kasuks tuleb ka kohalike ametiasutuste toetust, kusjuures moraalne toetus on olulisemgi rahalisest.