Rände ja rändepoliitika uus normaalsus

Mari-Liis Jakobson

EMN Eesti kodakondsus- ja rändepoliitika aastaraport sedastab, et 2018. ja 2019. aasta ei toonud rändevaldkonnas kaasa pöördelisi muudatusi, küll aga on toimunud arengud nii mitmeski mõttes märgilised.

Kui otsida ühtset lipukirja, mille all serveerida muutusi Eesti ja Euroopa rändes ja rändepoliitika erinevates valdkondades, siis üheks tugevaks pretendendiks oleks kindlasti "uus normaalsus". Uus normaalsus ehk stabiliseerunud näitajad vaatavad meile vastu mitmete valdkondade üleeuroopalisest statistikast. Näiteks liikmesriikidele esitatavate rahvusvahelise kaitse taotluste arv on stabiliseerunud umbes 600 000 juures aastas. Seda on märgatavalt vähem kui nii-öelda rändekriisi haripunktis, kuid paar-kolm korda rohkem kui enne kriisi. Mõneti sarnane on seis ka ebaseaduslike piiriületustega – kuigi nende arv on jõudnud enam-vähem kriisieelsele tasemele, on rändesurve keskmesse jäänud Vahemeri. Uueks normaalsuseks võib pidada sedagi, et pea kõik Vahemeritsi Euroopasse jõudnud taotlevad varjupaika, nagu seegi, et üheksa meritsi saabujat kümnest on kasutanud oma teekonnal smugeldajate abi.

Ent rändekriisi järgne ajastu on kaasa toonud ka teistsuguse, poliitilise ja retoorilise uue normaalsuse. Olukorras, kus liikmesriigid on majanduskasvu tingimustes ennekõike hõivatud seadusliku rände turuvajadustele vastava reguleerimisega, näeme Euroopa Liidu strateegilistes ja poliitikadokumentides rändetemaatikat käsitletavat eeskätt julgeoleku aspektist. Võib öelda, et Euroopa Liit on üha rohkem arenemas majandusliidu ja vaba liikumise ruumi kõrval ka sisejulgeoleku liiduks. Frontexi laienev mandaat ning 11 000 ametnikku ühisoperatsioonidel on hea näide sellest, kuidas ühiselt piiri valvatakse. Arendamisel olevad või juba kasutuses infosüsteemid võimaldavad liikmesriikide piiriametnikel ja politseinikel senisest tõhusamalt silma peal hoida seadusega pahuksisse sattunud välismaalastel ning tuvastada viisarežiimi rikkumisi. Ka tagasipöördumis- ja rahvusvahelise kaitse süsteemide reformid panevad eeskätt rõhku just välispiiride kaitsele ning ebaseadusliku rände tõhusale haldamisele.

Samas on omamoodi uus normaalsus saabunud ka mitmetesse n-ö uutesse EL liikmesriikidesse, kuhu varasemalt on sisserännet olnud võrdlemisi tagasihoidlikult, kuid viimastel aastatel on sisseränne eeskätt tööturu vajadustest tulenevalt hoogsalt kasvanud. Näiteks oli Poola 2018. aastal juba kolmandat aastat järjest kõige rohkem esmaseid elamislube väljastanud riik Euroopa Liidus. Sama keelt kõnelevad ka Tšehhi värvatavad kümned tuhanded välistöölised, või Horvaatia 35 000 inimeseni tõusnud välismaalaste töölubade kvoot, aga ka Eestis hoogsalt kasvavad välismaalaste lühiajalised töötamised. Mõistagi sõltub selle n-ö uue normaalsuse kestmine olulisel määral majanduse käekäigust.

Ka Eesti jõudmas mingis mõttes uude normaalsusesse. Eestis oli sisserändesaldo märkimisväärselt positiivne juba teist aastat järjest. Ka mittekodanikest elanike arv, mis on iseseisvuse taastamisest saadik pidevalt vähenenud, isegi kasvas 2018. aastal pisut. Seejuures on iseäranis märgiline, et kuigi pikemaajaliselt sisse rännanute arv ei ole eriti kõrge, on just kolmandate riikide kodanike hulgas tagasirännet küllaltki tagasihoidlikult. See võib tuleneda kasvanud sisserände küllalt üürikesest kestusest – näiteks sellest, et siia mõneks aastaks õppima või tööle tulnud inimeste Eestis asumise kestus on mitu aastat ning veel pole kätte jõudnud hiljutiste saabujate suuremad tagasimineku lained. Ent teisalt võib siit aimuda ka pikaajalisema paigalejäämise trendi, mille eest kõneleb ka 2018. aastal taas kasvule pöördunud pereränne.

Ent olgu see uus normaalsus milline tahes, kuidagi tuleb sedagi tõhusalt hallata. 2018. ja 2019. aastal on Eestis tõhustatud nii ebaseaduslikku töötamist ennetavaid meetmeid, kui ka tekkinud juurde uusi lõimumismeetmeid. Loodetavasti aitavad näiteks Tallinnas avatud rahvusvaheline maja (International House of Estonia) ning Tartus avatav teenuskeskus (Tartu Welcome Centre) uutel saabujatel paremini sisse elada ning parandada nende informeeritust lõimumisteenustest – nagu näitavad uuringud, on praeguse teenusstruktuuri põhiliseks nõrkuseks sihtrühma vähene teadlikkus. Lisaks, ehk aitavad Eesti keele majad Tallinnas ja Narvas ning nende esindused Sillamäel ja Kohtla-Järvel, ning samuti uus kodakondsuslepingute süsteem uuesti kasvuteele pöörata vahepeal kuhtunud naturalisatsiooninäitajad.

Kõigist neist teemadest saab peagi lähemalt lugeda EMN Eesti Rände- ja kodakondsuspoliitika aastaraportist 2019.

Euroopa nõustab tagasipöördujaid

Eike Luik

Euroopa rändevõrgustik kaardistas EMN Informis liikmesriikide ja Norra lähenemisviise seoses tagasipöördumise alase nõustamisega välismaalastele, kes viibivad riigis ebaseaduslikult ning peavad naasma oma kodumaale.

Kolmandate riikide kodanike individuaalne nõustamine, nii vabatahtliku lahkumise kui ka sunniviisilisel tagasisaatmisel, on üks võtmeelemente tagasipöördumise protsessis, et isikud saaks õigeaegset infot enda õiguste ja kohustuste kohta. Info jagamine ja nõustamine loob aluse turvalisele ja väärikale riigist lahkumisele. 

Mitte kõik, kes peaks, ei lahku Euroopast

Viimasetel aastatel lahkuvad lahkumisettekirjutusega välismaalased EList üha harvem. 2016. a lahkus 45,8%, 2017. a 36,6% ning eelmisel aastal alla 20% lahkumisettekirjutuse saanutest.

Jätkuvalt on tagasipöördumiste suhtarv, püsinud üle 80% Eestis, Lätis, Leedus, Maltal, Poolas, Rumeenias, Slovakkias ja Sloveenias. Ent on ka kasinama tagasipöördumiste oskaaluga riike, nt Prantsusmaa, Belgia, Tšehhi, Portugal ja Itaalia. Üheks põhjuseks on komplitseeritud tagasisaatmispoliitikaga  lähteriigid. 

Nõustamise erinevad aspektid

Tagasipöördumise protsessis olevatel välismaalastel on õigus saada nõustamist, mis hõlmab mitmeid aspekte:

•nõustamise ajastus - liikmesriikides pakutakse nõustamist erinevates tagasipöördumise etappides - isiku tabamisest kuni riigist lahkumiseni;

•nõustamise sihtrühm - nõustatakse nii varjupaigataotlejaid, kelle riigis viibimine on seaduslik, aga kes võivad siiski soovida nõustamist, negatiivse otsuse saanud varjupaigataotlejaid, ebaseaduslikult riigis viibivaid isikuid kui ka haavatavatesse rümadesse kuuluvaid kolmandate riikide kodanikke;

•milline asutus nõustab - seda rolli võivad täita nii riigiasutused, kui partnerorganisatsioonid. Näiteks Eestis pakub tagasipöördumise alast nõustamist nii Politsei- ja Piirivalveamet, kui Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (IOM);

•nõustamise sisu - oleneb väga paljus sellest, millises tagasipöördumise etapis isikut nõustatakse. Samuti on riigiti erinev, kas tagasipöördumise nõustamine on sisserändajakeskne või pigem välismaalase lahkumisele suunatud. Kui esimese lähenemise korral keskendutakse sellele, et välismaalane kaaluks teadlikult erinevaid valikuid, langetades ise otsuse, siis teise eesmärk on veenda teda pidama kinni lahkumisettekirjutusest;

•nõustamise koht - selleks võib olla migratsiooniamet, vastuvõtukeskus, kinnipidamiskeskus, piiripunkt/politseijaoskond või ka teenuse pakkuja, näit IOMi kontor.

Liikmesriikide väljakutsed 

Riigid tõid välja rea väljakutseid, mis kaasnevad tagasipöördumise alase nõustamisega. Näiteks ei pruugi ebaseaduslikult riigis viibija soovida arutleda tagasipöördumise teemal ega pidada nõustajaid usaldusväärseteks. Samuti on raske kummutada illusioone, mis võivad mõnel nõustataval olla liikmesriigi ja seal seadusliku aluseta elamise suhtes. Mõnel pool osutub probleemiks ka nõustajate puudus ja kultuurilised barjäärid. 

Eesti olukord

Eesti on olnud edukas seadusliku aluseta riigis viibijate tagasipöördumisel - siit lahkub ligi 85% lahkumisettekirjutuse saanud välismaalastest. Sellesse edusse panustab ka tagasipöördumise nõustamine, mida pakutakse Eestis nii sunniviisilise (nõustajaks Politsei- ja Piiriivamet - PPA) kui ka vabatahtliku lahkumise korral (nii PPA kui ka IOM Eesti poolt). Isikuid nõustatakse nende asukohas, kas majutuskeskuses, kinnipidamiskeskuses, vanglas või mujal.

Soome Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise rändekonverents!

24. ja 25. oktoobril toimub Helsingis konverents From Tampere 20 to Tampere 2.0. alapealkirjaga Towards a new programme (2020-24) for EU migration and asylum policies 20 years after the Tampere conclusions?

Tänavu möödub kakskümmend aastat Tampere järelduste vastuvõtmisest. Järeldustes lepiti kokku Euroopa Liidu senisest ühtsemas rände- ja varjupaigapoliitikas. Võrreldes kahekümne aasta taguse ajaga on erinevad rändepoliitika valdkonnad - viisad ja piirikontroll, seaduslik ränne, lõimimine, smugeldamise ja inimkaubanduse vastane võitlus, kolmandate riikide kodanike tagasipöördumine ja rahvusvaheline kaitse märkimisväärselt arenenud.

Konverentsi raskuskese pole siiski saavutatu tähistamisel, vaid ELi rändevaldkonna tuleviku-prioriteetide seadmisel. Oma seisukohti avavad teiste hulgas Filippo Grandi (ÜRO Pagulaste ülemvolinik), António Vitorino (Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni - IOM direktor), Michael Spindelegger (Rahvusvahelise Migratsioonipoliitika Arenduskeskuse - ICMPD direktor), Maria Ohisalo (Soome siseminister), Nina Gregori (Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti - EASO direktor) ja Berndt Koerner (Frontexi asedirektor).

Soome EL Nõukogu eesistumise rändekonverensti korraldavad EMN Soome, Akadeemiline Võrgustik Odysseus ja Euroopa Poliitikakeskus (EPC).

Tutvu programmiga!

***

Projekt MIRNet Tallinna Ülikoolis

Septembris algas rahvusvaheline projekt, mille eesmärgiks on aidata edendada rändealast teadustööd ja võrgustumist Tallinna Ülikoolis. TLÜ partneriteks projektis on üks suuremaid ja pikemate traditsioonidega rändeuuringute keskusi Euroopas, Sussexi rändeuuringute keskus Sussexi Ülikoolis, samuti on projektipartneriteks Roskilde Ülikool ja Tampere Ülikool.

Projekti temaatiline fookus seondub ennekõike ida-lääne suunalise rändega (mille uurimiseks on Eesti ideaalselt positsioneeritud nii saatva kui vastuvõtva riigina) ning loodetavasti tekitavad tulevased uurimisprojektid ja teaduspublikatsioonid sünergiat ka EMN Eesti kontaktpunkti ning teiste valdkonna partneritega.

Rohkem infot leiad MIRNeti kodulehelt!