Perest lahutatud ja kadunud migrandid: Liikmesriikide praktikad ennetamiseks ja kadunud migrantide otsimiseks

03.06.2021

Üksi reisides on kolmandate riikide kodanikud ja varjupaigataotlejad Euroopa Liitu (EL) sisenemisel ja lõppsihtkohta jõudes tihtipeale isoleeritud. Nii võivad nad olla haavatavamad ja sattuda ekspluateerimise, inimkaubanduse või smugeldamise ohvriks. Samuti ei pruugi kolmandate riikide kodanikud olla teadlikud viisidest, kuidas hoida kontakti oma lähedastega. Olukorras, kus riigis viibitakse ebaseaduslikult, võidakse otsustada mitte kontakti võtta, et vältida tagasisaatmist või ollakse hirmul, et nende pereliikmetel tekivad seepärast probleemid. Kõik see võib aga viia selleni, et kontakt oma perega kaob, inimene ise kaob ja nii on keeruline kontakti hiljem taastada. Vahemikus 2015-2018 esitati Punase Risti erinevatele üksustele kokku ligikaudu 60 000 otsingutaotlust kolmandate riikide kodanike leidmiseks, kes olid ebaseaduslikul teel Euroopasse või läbi Euroopa reisinud. Seega on viimastel aastatel märkimisväärne hulk kolmandate riikide kodanikke kas kadunud või oma peredest lahutatud.

2020. aasta lõpus uuris EMN, milline on EL riikide ja Norra praktika kolmandate riikide kodanike kadumise ennetamisel või hiljem juba otsimisel, sh millised on protseduurid kadumise teatamiseks ja otsingute läbiviimiseks. Informi fookuses on sisserändajad, kes on kadunud tahtmatult ning juba EL-s viibides, st mitte olles teel mõnda EL riiki. Käsitletud ei ole saatjata alaealiste otsimist, kuna seda teemat käsitleti 2020. aastal ilmunud informis.^[1]

Perest lahutatud migrandid

Perekonna puutumatust on mitmekülgselt kaitstud nii rahvusvahelises kui ka siseriiklikus õiguses. Nii ongi peamine rõhk seatud pereliikmete teineteisest eraldumise ennetamisele. Seejuures on riiki sisenemisel või kinnipidamisel kasutusel mõnevõrra erinevad meetmed. Pere registreerimisel EL välispiiril või pere esmakordsel saabumisel vastuvõtukeskusesse viiakse enamikes riikides kõik protseduurid perega läbi üheaegselt. Eri aegadel riiki saabudes viiakse pereliikmed kokku. Kui isik saabub riiki üksi, kuid ütleb, et tema pere on samuti EL-s, on liikmesriigid kohustatud järgima Dublini III regulatsiooni.^[2] EL välispiirile saabumisel palutakse enamikes riikides sisserändajatel ka deklareerida oma perekorraseis. Näiteks Hollandis viiakse läbi täiendav skriining, et kindlaks teha perekonnasidemed. Kui pereliikmed saabuvad riiki eraldi, tehakse koostööd Punase Risti esindustega, et pere jälle kokku tuua. Lisaks on näiteks Eestist võimalik saata otsinguteated nii teistesse EL riikidesse kui kolmandatesse riikidesse, kui on olemas teadmine, kus otsitav pereliige võib paikneda.

Olukorras, kus pere tuleb kinni pidada kinnipidamisasutuses, peetakse peret koos kinni ja paigutatakse spetsiaalsetesse asutustesse. Seejuures kasutatakse alternatiivseid kinnipidamismeetmed kui peres on lapsed. Neljas riigis, sealhulgas Eestis, paigutatakse pere kinnipidamisasutusse viimase variandina. Äärmistel juhtudel paigutatakse pereliikmed eraldi. Seda näiteks olukorras, kus üks pereliikmetest võib kujutada ohtu teistele või riiklikule julgeolekule. Esineb ka haruldasi olukordi, kui pere paigutatakse kinnipidamiskeskusesse saabumisel eraldi, nt kui see on lapse parimate huvide kaitseks või riikliku julgeoleku tagamiseks. Siiski hoitakse pere võimalusel koos ning kasutatakse kinnipidamisele alternatiive.  Ka ühest majutusasutusest teise üleviimisel hoitakse pere koos, et ennetada ja vältida pereliikmete lahknemist teineteisest.

Enamikes riikides võimaldatakse kinnipeetaval hoida kas telefoni, interneti või Punase Risti kaudu kontakti oma välismaal viibivate sugulastega. Olukorras, kus pere viibib riigis ebaseaduslikult või peetakse kinni politsei poolt, põhinetakse peresidemete kindlakstegemisel isiku ütlustele. Seejuures kaasatakse vajadusel migratsiooniasutus. Mitmed riigid kontrollivad ka seoseid inimkaubandusega. Näiteks Hispaanias tehakse sisserändajale DNA test, kui ilmneb kahtlus, et isik võib olla inimkaubanduse ohver või muud tüüpi vägivalla ohver. Enamikes riikides on pereliikmete teineteisest eraldumise ennetamise eest vastutavaks migratsiooni- või õigusasutused ning vastuvõtukeskused. Kolmes riigis, sealhulgas Eestis, on see roll politseil.

Viies riigis (CY, FR, LU, LV, SE) ei ole aga pereliikmete jälgimise mehhanisme, seda peamiselt seetõttu, et tegu on väikese riigiga ning pereliikmete teineteisest eraldumine on ebatõenäoline.

Kadunud migrantide otsimine

Informist selgub, et riikidel ei ole paigas protseduure, mis oleks spetsiaalselt migrantide leidmiseks välja töötatud. Nende otsimiseks kasutatakse samu meetodeid, mis on kasutusel ka kohalike elanike otsimiseks . See aga hõlmab näiteks info esitamist nii Schengeni Infosüsteemi (SIS) kui vajadusel ka Interpoli andmebaasidesse. Ainsa erinevusena kaasatakse sisserändajate puhul otsingusse sageli ka kohalik migratsiooniamet või küsitakse infot kadunu kohta naaberriikidelt või tema kodumaal asuvatelt lähedastelt. Enamikes riikides on otsingutesse kaasatud ka Punase Risti esindused ning mõnedes riikides ka kolmanda sektori organisatsioonid. Otsingute vältel on enamikes riikides peamine roll politseil. Vajadusel kaasatakse näiteks ka prokuratuur, luureamet või piirivalve.

Nagu enne kirjutatud, võib kadumisega kaasneda ka hirm, et sisserändaja tabatakse ebaseaduslikult riigis viibimiselt, millele järgneb tagasisaatmine. Enamikel riikidel ei ole seejuures kasutusel võimalust kadumisest anonüümselt teada anda, mis aitaks teatajal vältida näiteks omaenda ebaseaduslikku riigis viibimist paljastada. Selline võimalus on aga olemas Hollandis, Iirimaal, Sloveenias ja Rootsis. Horvaatias, Saksamaal ja Leedus võib isiku kadumisest teatada Punase Risti vahendusel, vältides niiviisi kinnipidamist ebaseaduslikult riigis viibimise tõttu.

Loe pikemalt EMNi uuest informist siit. Loe teema kohta lisaks ka Punase Risti Rahvusvahelise Komitee (ICRC) raportist Missing persons project: A global response (2018).

Maarja Vollmer

 

Viited:

^[1] EMN Inform on Missing unaccompanied minors in the EU, Norway and the UK (2020), kättesaadav: https://ec.europa.eu/home-affairs/content/emn-inform-missing-unaccompanied-minors-eu-norway-and-uk_en-

^[2] Regulation (EU) No 604/2013 of the European Parliament and of the Council of 26 June 2013 establishing the criteria and mechanisms for determining the Member State responsible for examining an application for international protection lodged in one of the Member States by a third-country national or a stateless person (recast).