Rände ja rändepoliitika uus normaalsus

20.10.2019

 

EMN Eesti kodakondsus- ja rändepoliitika aastaraport sedastab, et 2018. ja 2019. aasta ei toonud rändevaldkonnas kaasa pöördelisi muudatusi, küll aga on toimunud arengud nii mitmeski mõttes märgilised.

Kui otsida ühtset lipukirja, mille all serveerida muutusi Eesti ja Euroopa rändes ja rändepoliitika erinevates valdkondades, siis üheks tugevaks pretendendiks oleks kindlasti “uus normaalsus”. Uus normaalsus ehk stabiliseerunud näitajad vaatavad meile vastu mitmete valdkondade üleeuroopalisest statistikast. Näiteks liikmesriikidele esitatavate rahvusvahelise kaitse taotluste arv on stabiliseerunud umbes 600 000 juures aastas. Seda on märgatavalt vähem kui nii-öelda rändekriisi haripunktis, kuid paar-kolm korda rohkem kui enne kriisi. Mõneti sarnane on seis ka ebaseaduslike piiriületustega – kuigi nende arv on jõudnud enam-vähem kriisieelsele tasemele, on rändesurve keskmesse jäänud Vahemeri. Uueks normaalsuseks võib pidada sedagi, et pea kõik Vahemeritsi Euroopasse jõudnud taotlevad varjupaika, nagu seegi, et üheksa meritsi saabujat kümnest on kasutanud oma teekonnal smugeldajate abi.

Esmakordsed-kaitse-taotlused-ja-positiivsed-otused-2014-2018.png

Ent rändekriisi järgne ajastu on kaasa toonud ka teistsuguse, poliitilise ja retoorilise uue normaalsuse. Olukorras, kus liikmesriigid on majanduskasvu tingimustes ennekõike hõivatud seadusliku rände turuvajadustele vastava reguleerimisega, näeme Euroopa Liidu strateegilistes ja poliitikadokumentides rändetemaatikat käsitletavat eeskätt julgeoleku aspektist. Võib öelda, et Euroopa Liit on üha rohkem arenemas majandusliidu ja vaba liikumise ruumi kõrval ka sisejulgeoleku liiduks. Frontexi laienev mandaat ning 11 000 ametnikku ühisoperatsioonidel on hea näide sellest, kuidas ühiselt piiri valvatakse. Arendamisel olevad või juba kasutuses infosüsteemid võimaldavad liikmesriikide piiriametnikel ja politseinikel senisest tõhusamalt silma peal hoida seadusega pahuksisse sattunud välismaalastel ning tuvastada viisarežiimi rikkumisi. Ka tagasipöördumis- ja rahvusvahelise kaitse süsteemide reformid panevad eeskätt rõhku just välispiiride kaitsele ning ebaseadusliku rände tõhusale haldamisele.

Samas on omamoodi uus normaalsus saabunud ka mitmetesse n-ö uutesse EL liikmesriikidesse, kuhu varasemalt on sisserännet olnud võrdlemisi tagasihoidlikult, kuid viimastel aastatel on sisseränne eeskätt tööturu vajadustest tulenevalt hoogsalt kasvanud. Näiteks oli Poola 2018. aastal juba kolmandat aastat järjest kõige rohkem esmaseid elamislube väljastanud riik Euroopa Liidus. Sama keelt kõnelevad ka Tšehhi värvatavad kümned tuhanded välistöölised, või Horvaatia 35 000 inimeseni tõusnud välismaalaste töölubade kvoot, aga ka Eestis hoogsalt kasvavad välismaalaste lühiajalised töötamised. Mõistagi sõltub selle n-ö uue normaalsuse kestmine olulisel määral majanduse käekäigust.

Frontexi-analuus-vahemereteed-ja–ebaseaduslikud-sisserandajad.png
Ka Eesti jõudmas mingis mõttes uude normaalsusesse. Eestis oli sisserändesaldo märkimisväärselt positiivne juba teist aastat järjest. Ka mittekodanikest elanike arv, mis on iseseisvuse taastamisest saadik pidevalt vähenenud, isegi kasvas 2018. aastal pisut. Seejuures on iseäranis märgiline, et kuigi pikemaajaliselt sisse rännanute arv ei ole eriti kõrge, on just kolmandate riikide kodanike hulgas tagasirännet küllaltki tagasihoidlikult. See võib tuleneda kasvanud sisserände küllalt üürikesest kestusest – näiteks sellest, et siia mõneks aastaks õppima või tööle tulnud inimeste Eestis asumise kestus on mitu aastat ning veel pole kätte jõudnud hiljutiste saabujate suuremad tagasimineku lained. Ent teisalt võib siit aimuda ka pikaajalisema paigalejäämise trendi, mille eest kõneleb ka 2018. aastal taas kasvule pöördunud pereränne.

Frontexi-analuus-vahemereteed-ja–ebaseaduslikud-sisserandajad.png
Ent olgu see uus normaalsus milline tahes, kuidagi tuleb sedagi tõhusalt hallata. 2018. ja 2019. aastal on Eestis tõhustatud nii ebaseaduslikku töötamist ennetavaid meetmeid, kui ka tekkinud juurde uusi lõimumismeetmeid. Loodetavasti aitavad näiteks Tallinnas avatud rahvusvaheline maja (International House of Estonia) ning Tartus avatav teenuskeskus (Tartu Welcome Centre) uutel saabujatel paremini sisse elada ning parandada nende informeeritust lõimumisteenustest – nagu näitavad uuringud, on praeguse teenusstruktuuri põhiliseks nõrkuseks sihtrühma vähene teadlikkus. Lisaks, ehk aitavad Eesti keele majad Tallinnas ja Narvas ning nende esindused Sillamäel ja Kohtla-Järvel, ning samuti uus kodakondsuslepingute süsteem uuesti kasvuteele pöörata vahepeal kuhtunud naturalisatsiooninäitajad.

Kõigist neist teemadest saab peagi lähemalt lugeda EMN Eesti Rände- ja kodakondsuspoliitika aastaraportist 2019.

Mari-Liis Jakobson