Kuidas püüda kinni ideaalne immigrant?

Elame rändeajastul, mil mobiilsuskapital – rändamisega tekkinud silmaring, enesekindlus ja kontaktid – on osa inimkapitalist.

Kui üldse on olemas selline inim­kategooria nagu unistuste sisserändaja, siis peaks ta olema noor, haritud, hea tervisega töövõimeline inimene, kelle lõimumisvõime on hea. Sellele loetelule vastab vahest kõige paremini välisüliõpilane. Võtame näiteks magistrandi. Kogu senise elu, mitukümmend aastat, on tema koduriigi pere, lasteaed, kool, kõrgkool teda kasvatanud ja harinud – vastuvõtjariigil tuleb anda vaid viimane lihv ja kogu see aastatepikkune investeering hakkab majanduslikus mõttes vilja kandma – inimene siseneb tööturule.Noore, kvalifitseeritud välismaalase endale hoidmine on justkui pooleldi välja teenimata kingitus. Nii pole ime, et nende riiki meelitamiseks võistlevadki kogu maailma rikkad, madala sündimusega riigid, Eesti nende seas.

Eestis ollakse juba praegu edukas välisüliõpilaste riiki meelitamisel: kümnendik meie kõrgkoolide kraadiõppuritest on välismaalased. Aga meie kõrg­hariduse rahvusvahelise tutvustamise strateegiaga on püstitatud teinegi eesmärk: 2020. aastaks peaks 30% magistri- ja doktoritaseme välisvilistlastest Eestisse tööle jääma. Sellest ei piisa, et tänu välisüliõpilastele on kõrgharidus rahvusvahelisem, nad peaksid panustama majanduse arengusse mitte üksnes tarbijana õpingute kestel, vaid ka uute väärtuste loojana pärast õpingute lõppu. Seda eesmärki ei ole päriselt saavutatud. Juba aastaid kestnud tööjõupuuduse tingimustes on sellest kahju.

Välisvilistlaste kui ideaalsete immigrantide hoidmise poliitika kujundamisel on mitu umbteed, millest tuleb hoiduda. Enne nende käsitlemist nentigem, et viimastel aastatel on Eesti seadused siia õppima tulnud välismaalaste suhtes üsna sõbralikuks muutunud. Nii on välismaalt pärit üliõpilastel õigus tuua Eestisse oma abikaasa ja alaealised lapsed eeldusel, et tavapärased tingimused, nt piisav sissetulek pereliikmete ülalpidamiseks, püsiva elukoha ja tervisekindlustuse olemasolu, õiguskuulekus jms on täidetud. Samuti on neil võimalik juba õpingute ajal tööle minna, peaasi, et akadeemiline edukus selle all ei kannataks. Õpingute lõppedes võivad välisvilistlased jääda kuni üheksaks kuuks Eestisse, et alustada ettevõtlusega või otsida tööd ning kui töökoht on leitud, ei lähe nende elamisloataotlus sisserände piirarvu arvestusse. Koos seadusandjaga pingutavad ka kõrgkoolid, et õpetada välisüliõpilastele eesti keelt ning viia nad kokku tööandjatega, korraldades praktikat, töömesse, töövarjuks käimist jne. Loe Euroopa rändevõrgustiku eksperdi Marion Pajumetsa artiklit täismahus Sirbist.