Lühiuuring: rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuse reguleerimine

Rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuse haldamine on Euroopa rändevõrgustiku  liikmesriikide (ELi liikmesriigid, välja arvatud Taani) ja vaatlejariikide (NO, GE, MD, UA, ME, AM, RS) jaoks kriitilise tähtsusega küsimus. Kuna varjupaigataotluste arv on kõikuv ja majutusvõimekus piiratud, on majutuse tõhus ja paindlik haldamine oluline. 

Enamikus EMNi liikmes- ja vaatlejariikides kasutatakse tsentraliseeritud juhtimismudelit, mille kohaselt vastutab rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtmise ja majutuse eest peamiselt üks asutus. Seda juhib tavaliselt siseministeerium või spetsiaalne täitevasutus. Tsentraliseeritud juhtimine on  kasulik planeerimise järjepidevuse, koordineerimise ja vastutuse seisukohast. Seevastu mitmes riigis kasutatakse segahaldusmudelit, mille puhul jaguneb vastutus riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste vahel. Selline lähenemisviis võimaldab suuremat paindlikkust eri piirkondade taotlejate erivajaduste rahuldamisel.

Üks EMNi liikmes- ja vaatlejariikide ees seisvaid probleeme on vastuvõtukeskuste ja majutuskohtade personali ja selle taseme haldamine. Valitsusasutused kasutavad keskuste haldamiseks riigiteenistujaid, valitsusväliste organisatsioonide töötajaid ja sõltumatute asutuste töötajaid. ELi liikmesriigid peavad muuhulgas tagama, et töötajad oskaksid adresseerida rahvusvahelise kaitse taotlejate, sealhulgas alaealiste, erivajadusi. Paljudel riikidel raske eraldada piisavalt ressursse, et hallata personali, tagada vastavad koolitused ja kvaliteetsed majutusteenused.

Lähemalt saab lugeda siit.