EMN Inform “Kahepoolsed tagasivõtulepingud”

Värskelt ilmus EMN inform „Kahepoolsed tagasivõtulepingud“, mis annab ülevaate õiguslikult siduvatest kahepoolsetest tagasivõtulepingutest ELi liikmesriikide ja Norra ning kolmandate riikide vahel. Inform kaardistab, kui tõhusad on kahepoolsed tagasivõtulepingud, kuidas neid rakendatakse ja millist mõju need isikute tagasivõtmisel omavad.

Informi põhjal saab teha järelduse, et EL liikmesriikide (+ Norra) ja kolmandate riikide vahel sõlmitud kahepoolsete tagasivõtulepingute arv ning nende praktiline rakendamine on sõltuvad riikide vajadustest (ehk on tõenäoline, et EL riigil on kahepoolne tagasivõtuleping kolmanda riigiga, kui tema riigis viibivad seadusliku aluseta nimetatud kolmanda riigi kodanikud), samuti geograafilisest lähedusest ELi välispiirile, aga ka päritoluriikidest.

ELis on praktika, et ELi tagasivõtulepingud (EURA) asendavad EL liikmesriigi poolt varem sõlmitud õiguslikult siduvaid kahepoolseid tagasivõtulepinguid sätete ulatuses, mis on vastuolus EURA lepingutega. Vaid üks liikmesriik peatas enda eelnevalt sõlmitud kahepoolsed lepingud, samas kui teised riigid lihtsalt ei rakenda neid enam praktikas.

Liikmesriigid ei rakenda eriti võimalust kahepoolsete tagasivõtulepingute sidumist kolmandate riikide teiste poliitikavaldkondadega, mis võimaldaks neil tagasivõtulepingute täitmist stimuleerida või finantsiliselt võimendada. Rändepoliitika valdkonnas on riikide näiteid, kes on sidunud enda kahepoolsed lepingud tööjõurände või reisidokumentide väljastamisega.

Üldiselt ei toonud ELi liikmesriigid välja suuri kahepoolsete tagasivõtulepingute rakendamisega seotud probleeme (mille üheks põhjuseks on ka suhteliselt väike arv kahepoolseid lepinguid). Probleeme esines selles osas, et partnerriigid ei täinud tagasivõtulepingu punkte nagu õigeaegne dokumentide esitamine või isiku tuvastamisega seotud protseduuride täitmine. Lisaks osutus väljakutseks nn kolmandate riikide kodanike klausel (võimaldab liikmesriikidel saata isikuid kolmandasse riiki juhul, kui isikul on selle riigi kehtiv viisa või elamisluba või on isik vahetult ebaseaduslikult sisenenud vastutava riigi territooriumilt teise lepingupoole territooriumile), millest tulenevalt olid nad kohustatud tagasi võtma lisaks enda kodanikele ka teisi kolmandate riikide kodanikke.

Samas kahepoolsete tagasivõtulepingute plussideks olid, et need aitasid parandada tagasisaatmiste edukust ehk suurendasid tagasisaatmiste arvu ning muutsid protsessi sujuvamaks. Samuti tugevdasid  lepingud head koostööd kolmandate riikidega.

LOE EDASI