Uus EMN uuring: Kolmandatest riikidest pärit inimkaubanduse ohvrite tuvastamine ja kaitse

Kuidas võitlevad Euroopa Liidu (EL) liikmesriigid, Norra ja Gruusia kolmandatest riikidest pärit kodanikega inimkaubitsemise vastu? Euroopa rändevõrgustiku (EMN) uus uuring kaardistab ELi ja riikliku tasandi raamistiku, mis on oluline (eeldatavate) ohvrite tuvastamiseks ja kaitseks.

Inimkaubandus on kuritegu ohvri põhiõiguste vastu ning võib esineda mitmes erinevas vormis, näiteks seksuaalne ärakasutamine, sunnitud töötamine, orjus ja orjusega seotud tavad, samuti elundite eemaldamine. Sellised tegevused on aga ELi ja rahvusvaheliste õigusaktidega keelatud. Püsiv nõudlus seksuaalteenuste ja madalalt tasustatud füüsiliste tööde järele annab siiski inimkaubitsejatele jätkuvalt võimalusi inimesi ära kasutada

Kolmandate riikide kodanikud moodustavad enam kui poole kõigist ELi liikmesriikides registreeritud ohvritest, kusjuures saatjata alaealised ja varjupaigataotlevad langevad suurema tõenäosusega ohvriks. Käesolev uuring annab ülevaate 25 ELi liikmesriigis (AT, BE, BG, CY, CZ, DE, EE, EL, ES, FI, FR, HR, HU, IE, IT, LT, LU, LV, MT, NL, PL, PT, SE, SI, SK), Norras ja Gruusias inimkaubanduse ohvrite tuvastamise ja kaitse meetmetest ja headest praktikatest perioodil  jaanuar 2015 kuni detsember 2020.

ELi tasandil on inimkaubanduse vastu võitlemiseks kehtestatud mitmeid meetmeid, mis loovad raamistiku ohvrite tuvastamiseks ja kaitseks ning loovad kolmandate riikide kodanike õiguse võrdsele kohtlemisele sotsiaalkindlustuse, sotsiaalabi ja sotsiaalkaitse osas.

Riiklikul tasandil hõlmasid ELi liikmesriikide, Norra ja Gruusia peamised valdkondlikud arengud aastatel 2015–2020 nii institutsionaalseid, poliitilisi kui ka seadusandlikke arenguid. Näiteks on mitmed liikmesriigid erinevate asutuste vahel tegevuste koordineerimiseks kasutusele võtnud koostöömudeleid ning rakendavad ühiselt inimkaubanduse ennetamise ja vastu võitlemisele suunatud arengukavasid. Samuti viiakse enamikes riikides regulaarselt ellu erinevaid praktilisi meetmeid, nt infovoldikud või teabepäevade teadlikkuse tõsmiseks, või inimkaubandusega seotud tegevuste regulaarne meedias kajastamine.

Uuringu sünteesraportit on võimalik lugeda SIIT.