EMN inform “Vabatahtliku tagasipöördumise stiimulid ning motivaatorid”

13.07.2022

Millised on tagasipöördumise stiimulid, mis motiveerivad kolmandate riikide kodanikke lahkuma vabatahtlikult oma koduriiki?

Viimastel aastatel on kahanenud nende kolmandate riikide kodanike riigist lahkumiste arv, kellel ei ole seaduslikku alust ELi jääda. Kui 2018. aastal lahkus EList 36% seadusliku aluseta viibivatest inimestest, siis 2020. aastal vaid 25%. Seda olenemata asjaolust, et nii naasmisdirektiiv (2008/115/EÜ) kui uus rände- ja varjupaigalepe julgustavad liikmesriike pakkuma enam vabatahtliku tagasipöördumise võimalusi, mis on võrreldes sunniviisilise riigist lahkumisega inimese jaoks humaansem. Lisaks teeb uus vabatahtliku tagasipöördumise ja taas-integreerimise strateegia mitmeid praktilisi ettepanekuid, kuidas parandada vabatahtliku tagasipöördumise meetmeid enne riigist lahkumist. Näiteks on välja toodud tagasipöördumise nõustamine, meditsiini- ja psühholoogiline tugi, rahaline ning õiguslik toetamine, aga ka praktilise logistilise tagasipöördumise teekonna planeerimine.

Vastvalminud Euroopa rändevõrgustiku inform „Vabatahtliku tagasipöördumise stiimulid ning motivaatorid“ analüüsib, millised faktorid mõjutavad inimeste otsuseid, kes kaaluvad riigist vabatahtlikult lahkumist olukorras, kus neil ei ole seaduslikku alust riiki jäämiseks. Milliseid vabatahtliku tagasipöördumise motiveerimise ja re-integratsioonipakette liikmesriigid üldse kasutavad ning millised on sellise info levitamise kanalid. Inform peaks aitama kaasa liikmesriikide parimate praktikate laiendamisele, et vabatahtlik tagasipöördumine oleks motiveeriv lahendus kõikides liikmesriikides. Informi andis oma sisendi 24 liikmesriiki (edaspidi LR) + Norra.

Liikmesriikides kasutatavad meetmed ning nende tõhusus

LRde poolt on kasutusele võetud lai variatiivsus tagasipöördumise motiveerimise ja re-integratsioonipakette, et julgustada kolmandate riikide kodanikke, kellele on väljastatud lahkumisettekirjutus, lahkuma oma koduriiki vabatahtlikult, selle asemel, et nad hoiduksid eemale lahkumismenetlusest või jääksid ootama sunniviisilist väljasaatmist.

Riigist lahkumise eelne motiveerimine

Kõik LRd (v.a Itaalia) pakuvad inimesele enne riigist lahkumist mingisuguseid motivatsioonimeetmeid. Mitmed neist on sõltuvad geograafilisest regioonist, kuhu isik tagasi pöördub, või on isikupõhised ja tema vajadustele kohandatud. Mitmes LR tehakse enne iga meetme pakkumist juhtumipõhine hindamine, kas ametiasutuse või teenusepakkuja (näiteks Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni ) poolt.

Kõige enam kasutusel olev nn in-kind (mitte-rahaline) meede on info jagamine ja nõustamine, mis annab ka võimaluse kaardistada, millised on isiku vajadused ning kuidas nendele vastata. Samuti on laialt kasutusel põhi- ja individuaalsete vajaduste põhiselt kulude (majutus, tervishoid, toit jms) katmine enne inimese riigist lahkumist. Rahalise (in-cash) toetuse suurus varieerub LRti, jäädes enamasti 250 euro ringi ning sõltudes nii tagasipöörduja kodakondsusest, kui riigist, kuhu ta naaseb. Näiteks maksavad Prantsusmaa ja Belgia isikule suuremaid toetusi, kui riigil on kindlad viisakohustused.

Vabatahtliku tagasipöördumise järgsed toetusmeetmed

Kõik LRd (v.a Itaalia ja Läti) kasutavad inimese riigist vabatahtlikult lahkumise motiveerimisel ka tagasipöördumise-järgseid toetusmeetmeid. Enim kasutatavad meetmed on need, mis on kavandatud isiku spetsiifilisi vajadusi ning profiili arvestades nagu põhivajaduste katmine, ametialase koolituse läbimine, ettevõtlustoetus jms. Peamiselt pakutakse neid meetmeid LRdes tegutsevate AVRR programmide (toetatud vabatahtliku tagasipöördumise programm) poolt. Rahaline toetus, mis on tihti samuti isiku vajaduse, profiili ja tagasipöördumise riigi spetsiifiline, jääb üldjuhul alla 1000 euro.

Tavapäraselt ei ole tagasipöördumist motiveerivad meetmed spetsiifilise riigi põhised, kuigi nad võtavad arvesse nii isiku vajadusi, kui olukorda riigis, kuhu tagasi pöördutakse. Mõnes liikmesriigis on loodud vabatahtliku tagasipöördumise meetmeid, mis on kohandatud konkreetsetele tagasipöördujatele: näiteks Soomes (planeerimisel ka Lätis) jätkusuutliku tagasipöördumise programm Iraaki; Hollandis kinnipidamises viibivatele Maroko kodanikele suunatud meetmed või; Leedus 2021. a rändekriisil Valgevene-EL piiri ületanud inimestele suunatud meetmed. Rootsis on tagasipöördumise programmid suuresti tagasipöördumise riigi või regiooni-spetsiifilised.

Meetmete tõhusus

Tagasipöördumise meetmetest kõige tõhusamaks pidasid mitmed LRd meetmeid, mis on isiku-spetsiifilised ja arvestavad isiku vajadusi, näiteks saab seda edukalt teha kasutades tagasipöördumise nõustamise meedet, mil isik saab enam infot oma tagasipöördumise võimaluste ning tagajärgedest mitte-tagasipöördumise korral. Teise tõhusaima meetmena toodi välja rahaline (in-cash) toetus, mil toetuse tõus tõi kaasa ka vabatahtliku tagasipöördumise arvu suurenemise (näiteks Kreekas ja Küprosel). Norras tõi rahalise toetuse kasv kaasa Vene Föderatsiooni kodanike tagasipöördumise suurenemise, samas in-kind toetuse suurenemine tõi kaasa etiooplaste tagasipöördumiste arvu suurenemise. Leedu täheldas, et parem koostöö Iraagi ametiasutustega ja konsulaarvisiidid aitasid kaasa iraaklaste vabatahtlikule tagasipöördumisele, sh hankida neile vajalikud reisidokumendid. Samas oli ka LRe, kelle arvates ei ole kaalu mitte niivõrd meetmetel (kuigi need võivad hõlbustada otsuse tegemist), kui välistel faktoritel, nagu näiteks risk olla sunniviisiliselt riigist välja saadetud või saada sissesõidukeeld (Luksemburgi ja Rootsi näide). Holland tõi oma praktikast välja, et AVRR programmidel on limiteeritud mõju otsusele naasta vabatahtlikult võrreldes asjaoludega nagu koduriigis tajutav ohutus (olukorra muutused koduriigis) või varjupaigamenetluse käik (lõplik otsus). Siiski, tagasipäärdumise- ja re-integratsiooni toetus aitab teha seda viimast, riigist lahkumise sammu, kui otsus siiski vabatahtlikult lahkuda on tehtud. Poolas tehti isikute naasmisjärgse monitooringu tulemusel järeldusi, mille kohaselt tagasipöördumise toetus andis kolmandate riikide kodanikele turva- ja tunnustatuse tunde ning parema sotsiaalse staatuse, mis andis neile omakorda võimaluse tegeleda aktiivselt oma kodriigis, selle asemel et ei julgustaks neid rändama Euroopa Liitu. Samuti aitas see hoiduda sunniviisilise tagasisaatmise sotsiaalse häbimärgistamise koormast.

Väljakutsed, mis mõjutasid negatiivselt vabatahtlikku tagasipöördumist

Mitmed LRd tõid välja ka väljakutseid, mis mõjutavad isikute vabatahtliku tagasipöördumise otsust. Austria tõi näitena, et pakutava toetuse suurust ei peetud piisavaks tuluteenimise võimaluseks. Leedu nentis, et isegi suuremad ühekordsed toetusmaksed võivad olla väiksemad sellest summast, mis tagasipöördujal oma koduriiki reisimiseks kulub. Samuti mainiti väljakutsena inimeste usaldamatust, kas neile üldse pakutakse koduriigis re-integratsioonitoetust ja kas see toetus ikka vastab nende individuaalsetele vajadustele (in-kind tugi ei pruugi ole piisav, et isiku kohanemine oleks edukas, näiteks tõi Rootsi näite, et tagasipöördujad vajasid enam psühho- ja sotsioloogilist, kui et majanduslikku tuge); Väljakutsena toodi välja ka olukorda koduriigis, mis võib olla oluliselt muutunud võrreldes selle ajaga, kui sealt lahkuti või võivad riigis olla muud takistused (hirm kogukonna ees).

Tagasipöördumise info levitamine

On võtmetähtsusega, et isikud, kellel ei ole seaduslikku alust LR jäämiseks, saaksid info vabatahtliku tagasipöördumise võimaluste ja toetuste kohta. Parim viis sellise info jagamiseks on tagasipöördumise nõustamine, mis annab nõustajatele võimaluse pakkuda täielikku, korrektset ja isikupõhist infot.

Liikmesriigiti on erinev praktika, millal tagasipöördumise alast nõustamist pakutakse, osades tehakse seda hetkel, kui isik esitab rahvusvahelise kaitse taotluse, osades kui algab tagasipöördumise menetlus.

Tagasipöörduja motivatsioon võtta vastu või loobuda vabatahtlikust riigist lahkumisese võimalusest

Kuigi LRdes puudub süsteemne praktika koguda infot isikute motivatsiooni kohta lahkuda riigist vabatahtlikult, siis on mõned LRd toonud näiteks, et põhjused on:

• töötus ja pettumus LR elukorralduses;
• ebaseaduslik riigis viibimine ja hirm sunniviisilise väljasaatmise ees;
• perekondlikud- ja tervislikud põhjused koduriigis;
• olukorra muutused koduriigis.

Mõned LRd on ka küsinud tagasipöördujatelt põhjust, et miks nad loobuvad võimalusest vabatahtlikult tagasi pöörduda ning saada toetust. Peamise põhjusena on kolmandate riikide kodanikud välja toonud lootuse – nad loodavad, et nende rahvusvahelise kaitse otsus vaadatakse uuesti läbi või et nad saavad elamisloa. Tingimused koduriigis (majanduslik olukord, sotsiaaltoe puudumine) oli samuti üks põhjustest, miks loobuti vabatahtlikust tagasipöördumisest. Samuti stigma, mis on seotud tagasipöördumise kui läbikukkumisega ning asjaolu, et tagasipöördumise toetus ei kata tagasipöördumisega tekkivaid kulusid.

Loe informi SIIT

Head lugemist!

Eike Luik

EMN Eesti