Inform “Rahvusvaheliste teadlaste meelitamine ja hoidmine”

Kõrghariduse ja teaduse rahvusvahelistumine on prioriteediks paljudes riikides, kuid mida teevad Euroopa Liidu liikmesriigid, et meelitada ja hoida rahvusvahelisi teadlasi? Uus EMN inform annab ülevaate 22 liikmesriigi tegevustest ja meetmetest, mille abil püütakse välisteadlasi riiki meelitada ning peamistest väljakutsetest antud valdkonnas. Lisaks käsitleb inform koostöölepinguid ELi liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel, mille eesmärk on rahastada ühiseid uurimisprojekte või akadeemikute võrgustike loomist.

Kuigi enamik ELi liikmesriike seab oma poliitikas prioriteediks rahvusvaheliste teadlaste meelitamise ja hoidmise, kasutatakse selleks eri riikides erinevaid meetodeid. Liikmesriigid on kasutusele võtnud turundus- ja teabetegevusi, et suurendada oma atraktiivsust rahvusvaheliste teadlaste jaoks (nt infovoldikud, teabepäevad, veebisaidid, meediakampaaniad või välislähetused). Lisaks on erinevad riigid lihtsustanud rahvusvaheliste teadlaste kandideerimisprotsessi, pakkudes näiteks nö fast-track taotluste esitamise võimalust, pikaajalise mobiilsuse maksimaalse perioodi pikendamist, aga ka rahalisi toetusi. Välisteadlaste vastuvõtmise puhul lähtuvad enamik riike EL direktiivist ((EL) 2016/801), kuid sellele lisaks rakendatakse välisteadlaste puhul ka muid riiklikke või EL tööhõive lihtsustamisele suunatud skeeme, mis lubavad välisteadlastel kui kõrgkvalifitseeritud töötajatel riiki siseneda. Olukordades, mida ELi õigus ei reguleeri, kohaldatakse täiendavaid spetsiifilisi teadusuuringutele suunatud riiklikke skeeme.

Riiklikul tasandil on kasutusele võetud mitmeid meetmeid rahvusvaheliste teadlaste hoidmiseks, et nende riigis viibimise aega pikendada. Nende hulka kuuluvad näiteks elamisloa saamise toetamine ja elukoha registreerimine kohalikes omavalitsustes, nt tugi saabumisel ja kohanemiskoolitused. Informis rõhutatakse, et EL-i liikmesriigid annavad rahvusvahelistele teadlastele võimaluse saada ajutine luba üheksaks kuuks või pikemalt, et leida töö või asutada ettevõte peale teadustöö lõpuleviimist.

Liikmesriigid on rahvusvaheliste teadlaste meelitamisel ja hoidmisel kogenud mitmeid väljakutseid. Need on oma olemuselt nii bürokraatlikud takistused, aga mõni riik on ka hädas sellega, et riiki ei peeta piisavalt atraktiivseks näiteks piiratud teadusinfrastruktuuri ja rahalise toetuse puudumise tõttu. Väljakutseks osutus ka COVID-19 pandeemia, millel oli negatiivne mõju kogu EL-s. Näiteks segasid reisipiirangud teadlaste mobiilsust ja mõnel juhul takistasid ka käimasolevate projektide elluviimist. Nende probleemide lahendamiseks võeti kasutusele uued meetmed, näiteks rohkem veebipõhiseid või hübriidseid mobiilsusmehhanisme, et kompenseerida rahvusvaheliste teadlaste piiratud füüsilisest mobiilsusest tingitud väljakutseid.

Tutvu informiga SIIN.