Ilmus uus kodakondsus- ja rändepoliitika aastaraport

26.11.2021

Novembris valmis EMN Eesti kodakondsus- ja rändepoliitika aastaraport. Raport annab ülevaate 2020. aasta olulisematest arengutest rände- ja varjupaigavaldkonnas Eestis ja Euroopa Liidus. 2020. aasta tõi kaasa piiriülese liikumise koguarvude languse kõikjal maailmas ning jättis sügava jälje rahvusvahelisele rändele. Rahvusvaheline reisimine ja rändamine on viimastel kümnenditel näidanud pidevat kasvutrendi ning kõikide prognooside kohaselt võib eeldada, et piiriülene liikumine hakkab esimesel võimalusel kiiresti taastuma, kuid samas on pandeemia mõjud rändepoliitikatele ja praktikatele suure tõenäosusega pikaajalised. Kui 2000ndate alguses aset leidnud 11. septembri terrorirünnakud USAs ja terrorismivastane sõda kutsusid esile sisserände laialdase julgeolekustamise, mille mõjud üleilmsetele rändevoogudele (sh pagulasvoogudele) ja rändehaldusele on tuntavad tänaseni, siis COVID-19 pandeemia tulemusena võime näha juba täna, et fookusesse on liikumas piiride bioturvalisuse ning rahvatervise tagamine.

Koroonapandeemia mõjud rändemahtudele

2020. aasta oli rahvusvahelises liikumises ja rändes igas mõttes anomaalne. Kriise, mis on mõjutanud nii rändajate koguarvu kui ka piirihaldust, on varemgi ette tulnud, kuid need pole varasemalt olnud nii laiaulatuslikud. Piiride sulgemise tagajärjel langes 2020. aastal globaalne lennuliiklus ligi 60% – krahh, mille laadset pole varasemast lennundusajaloost teada (Joonis 1). See ei mõjutanud ainult turismisektorit, vaid ÜRO hinnangul jäi rahvusvaheliste rändajate koguarvu kasv maailmas ligi kahe miljoni inimese võrra madalamaks kui oli ootuspärane. Euroopa Liidu riikides väljastati 2020. aastal ligi 25% võrra vähem esmaseid elamislubasid ning 75% vähem viisasid kui aasta varem. Esmaste elamislubade väljastamine vähenes ka Eestis (-21%) ning seda kõigis rändekategooriates, kuid enim õpirändes (-60%).

Koguarvud ei vähenenud ainult seaduslike kanalite kaudu rändajate hulgas, vaid kriisist oli mõjutatud ka ebaseaduslik ränne. Ebaseaduslike piiriületuste arv Euroopa Liidu välispiiril langes 2020. aastal viimase kuue aasta madalaimale tasemele: mullu registreeriti kokku 125 226 ebaseaduslikku piiriületust piiripunktide vahelisel alal, mida oli 11,7% vähem kui 2019. aastal ning ligi 14,5 korda vähem kui 2015. aastal, mil rändekriis saavutas oma haripunkti.

Kuigi esmapilgul võivad muutused rändearvudes tunduda suured – ja võrreldes 2019. aastaga nad seda ka on – siis tuleb need arengud panna konteksti. Kui vaadata pikemat ajaraamistikku, siis võime näha, et rahvusvaheliste reisipiirangute ja lisakontrollide kehtestamine viis meid tagasi vaid mõne aasta tagusesse aega. See on eriti nähtav töörände valdkonnas. Pandeemiaga kaasnevad piirangud ning töötuse kasv mõjutasid töörännet negatiivselt kõikjal Euroopas, kuid mitmel pool polnud koguarvude langus nii suur kui oleks ehk võinud oodata. Heaks näiteks siin on Eesti ise – kuigi võrreldes 2019. aastaga tööränne Eestisse langes, siis 2020. aasta arvud ületasid 2018. ja varasemate aastate näitajaid (Joonis 2).

Pandeemia mõjud mahtudele olid keerukad ka rahvusvahelise kaitse valdkonnas. Erinevalt teistest rändevoogudest, mille koguarvudes näeme eri piirangute ja COVID-19 pandeemia tulemusena langust, ei näidanud põgenike arvu kasv maailmas aeglustumise märke (Joonis 3). Põgenike koguarvu kasvust hoolimata, võis mullu näha olulist langust rahvusvahelise kaitse taotluste arvus ja kaitse andmiste protsendis, eriti Euroopas. 2020. aastal esitati rahvusvahelise kaitse taotlusi EL-27 riikides 471 935 (neist olid esmased 417 380), mida oli ligikaudu 32,5% vähem kui aasta varem.

Bioturvalisuse ajajärk rändes?

Pandeemia mõjud polnud nähtavad ainult arvudes, vaid mõjutasid rändesüsteeme palju laiemalt . Uut rändemaastikku iseloomustab eri laadi piirangute laialdane levik ning nende pidev muutlikkus. IOM hakkas 2020. aasta märtsis kaardistama maailma kõigi riikide ja regioonide mobiilsuspiiranguid ja -erisusi ning aasta lõpuks oli kehtestatud (ja tühistatud) sadu tuhandeid erimeetmeid (Joonis 4).

Kõige rohkem piiranguid kehtestati eelkõige bioturvalisusega seonduvalt. Piiriületused keelati haigusnähtudega reisijatele ning kohustuslikuks muudeti piiril testimine ja/või negatiivse COVID-19 testi, hiljem vaktsiinitõendi esitamine. Hooti rakendati eneseisolatsiooninõudeid, kehtestati kohustus täita reisija asukoha ankeet või aktiveerida geolokeerimist võimaldavad rakendused, mis võimaldaksid ametiasutustel nakatumisohu korral isikuga kontakteeruda. Tavapraktikaks muutusid bioturvalisuse eesmärgil madala ja kõrgema riskiga riikide nimekirjad, mille alusel võimaldatakse või piiratakse piiriületusi ning luuakse vajadusel nn reisimulle ja -koridore.

Paljud neist nõuetest kehtivad tänaseni ning suure tõenäosusega jäävad rahvusvahelise liikumise ja rände paratamatuks osaks veel aastateks. Kui algselt loodeti, et vaktsiin on „imerohi“ eri piirangute vastu, siis praeguseks on esialgne optimism raugenud. 2021. aastal alustasid riigid ajaloo suurimat vaktsineerimiskampaaniat, kuid COVID-19 viiruse kiire muteerumine koosmõjus madala vaktsineerimistasemega eri piirkondades – tulenevalt nii vaktsiinide ebaühtlasest jaotusest riikide vahel kui elanikkonna vaktsiiniskeptilisusest – soodustab uute ohtlikumate tüvede teket.

Sellest tulenevalt mõtlevad riigid sellele, kuidas tõsta oma piiride bioturvalisust ka pikemas perspektiivis. Arutelud on alanud seoses uute teabevahetussüsteemide arendamisega, kuhu rahvusvahelised reisijad hakkaksid sisestama tõendatavaid andmeid oma viimase 14 päeva reisimiste ja tervisliku olukorra kohta. Taolised arendused jääksid suure tõenäosusega nö ennetava meetmena paika ka peale praeguse pandeemia lõppu.

Kui mitmel pool käivad aktiivsed debatid siseriiklike piirangute üle, siis välispiiridel on bioturvalisuse kaalutlusel sisse viidud piirangud muutunud tavapäraseks piiriületuse osaks. Näiteks võimaldab USA riiki siseneda ainult vaktsineeritud välismaalastel, teisedki riigid on kaalumas rangemaid sisenemistingimusi. Kui 11. septembri rünnakud ja terrorismivastane sõda viisid sisserände laialdase julgeolekustamiseni, mis mõjutab rändemaastikku tänaseni, siis COVID-19 pandeemia tulemusena on liikunud rändehalduse fookusesse ka piiride bioturvalisuse ning rahvatervise tagamine, mis määravad üha enam, kes saab liikuda piiriüleselt ja kes mitte.

Ave Lauren

 

Tutvu värske aastaraportiga SIIN.

Aastaraporti tutvustusüritus on järelevaadatav SIIN.