EMN aitab luua vastunarratiivi inimsmugeldajate mesijutule

25.12.2019

Kuidas veenda maailma vaesemate riikide elanikke, et nad ei tungiks ebaseaduslikult Euroopa Liitu? Üks võrdlemisi odav võimalus on heidutada neid infokampaaniatega, mis valgustavad ebaseaduslikult rändajate kurba tegelikkust. Seda soovitab ka ELi inimsmugeldamise vastane tegevuskava 2015–2020, milles kutsustakse liikmesriike üles “suurendama üldsuse, haavatavate rühmade ja spetsialistide teadlikkust ebaseadusliku rände ja inimsmugeldamise ohtudest, näiteks levitades meedias vastunarratiivi ning jagades häid tavasid.“

Nii viidigi 2019. aasta suvel läb 104 infokampaaniat liikmesriikide ja 25 ELi institutsioonide poolt ebaseadusliku sisserände piiramiseks. Paraku võiks infokampaaniad olla efektiivsemad kui nad on. Tihtipeale ei tea infokampaaniate läbiviijad teisi samades piirkondades läbiviidavaid sekkumisi, mistõttu esineb dubleerimist. Lisaks ei pruugi erinevate samaaegsete kampaaniate sõnumid haakuda. Leidub ka sekkumisi, mis ei tundu sihtrühmale usaldusväärsed või mis mõjuvad hoopis reklaami-, mitte heidutuskampaaniatena. See on tekitanud vajaduse infokampaaniate parema koordineerimise ja tõhususe tõstmise järele.

EMN INFO loomine

Nende väljakutsetega tegelemiseks asutati 2019 kevadel Euroopa rändevõrgustiku alla alaline töörühm EMN INFO, mida juhib Euroopa Komisjon ja kus osalevad liikmesriikide ametnikud ja eksperdid. EMN INFOst kujuneb platvorm, mis annab ülevaate käimasolevate kampaaniate kohta; parandab kampaaniate tellijate ja korraldajate koordineerimisvõimet; toetab liikmesriikide ja asutuste koostööd nii strateegiate väljatöötamisel kui ka kampaaniate tõhususe hindamisel ning aitab optimeerida kampaaniakulusid.

Viimati kohtusid valdkonna eksperdid 3.-4. detsembril Viinis, et arutada muuhulgas, mis teeb ühe infokampaania mõjusaks ja miks kukub teine läbi. Võtangi järgnevalt kokku mõned jagatud õppetunnid.

Sõnumid, mis töötavad

Viimastel aastatel on raputada saanud eurooplaste usk objektiivse info jagamisse. Varem oletasid kampaaniasõnumite loojad, et ebaseaduslikult ELi pürgijad alahindavad reisiga seotud riske. Nii on kampaaniakorraldajad mõõtnud sisserändajate hinnanguid merereisil elu kaotamise kohta, et ehmatada neid seejärel karmi tegelikkusega. Üllatuslikult on aga selgunud, et osade ebaseadusliku sisserände lähteregioonde elanike hinnangud Vahemerel suremise tõenäosuse kohta ületavad tegelikkust. Seega ei heidutaks objektiivse statistika jagamine neis piirkondades illegaalset sisserännet Euroopasse. Paradoksaalselt võib objektiivne infokampaania mõjuda hoopis reklaamikampaaniana.

Ilmsiks on saanud vajadus haakida kampaaniasõnumid sisserändajate väärtuste külge. Näitkeks, kui noort meest tõukab tagant vajadus oma pere vaesusest välja tuua, ei pruugi teda heidutada sõnumid inimsmugeldajate vägivallatsemisest ja surmaohust reisil. Ta on valmis eluga riskima uskudes, et ELi jõudes ootab teda võrratu tasu. Tavapärase hukkunute statistika asemel tuleks sellele sihtrühmale suunata sõnum – Euroopasse jõudmine ei tasu majanduslikult ära – legaalset tööd ei leia, illegaalselt töötades aga elab vaevu ära, raha ei jätku söömiseks ja peavarjuks, rääkimata võimalusest seda kodustele tagasi saata. Lisaks peaks seda sihtrühma huvitama info seaduslikest rändeteedest liikmesriikidesse ning teave teenimisvõimalustest kodumaal.

Kui aga kultuur paneb noorukitele „kohustuse“ kodumaalt lahkuda, et saada seeläbi täismeheks, siis võib initsiatsiooniriituse rolli täita ka elamise kogemus mõne naaberriigi suurlinnas, kuhu on kergem rännata seaduslikult ja ohutult. Seega, (potentsialsete) sisserändajate erinevad väärtused eeldavad erinevaid kampaaniasõnumeid.

Sihtrühmad ja sõnumitoojad

Lisaks on infokampaaniate läbiviijad õppinud, et kampaaniasõnumid tuleb suunata nii otsesele sihtrühmale, kelleks on valdavalt noored mehed, kui ka kogukondadele, kus nad kasvavad. Kogukonnakesksetes kultuurides on perel oluline roll ebaseadusliku reisi tagantlükkajate või ennetajatena. Küla paneb sageli rahad kokku, et maksta smugeldajatele ulmelisi tasusid ning küla ootab ka oma Euroopasse jõudnud poegadelt rahasaadetisi, et tehtud investeering kasudega tagasi teenida. Kui „investeering“ ebaõnnestub, on kriitilise tähtsusega see, et kogukond ei süüdistaks ega häbimärgistaks tagasipöördujaid, vaid võtaks nad tagasi oma rüppe.

Veel üks eduka infokampaania eeltingimus on sihtrühma identifitseerumine sõnumitoojatega. Seega pole sihtriigi ametiasutuse ja ametnike kasutamine eeskõnelejatena kuigi mõistlik. Veidi paremini jõuavad kohale Euroopa MTÜde ja rahvusvaheliste organisatsioonide sõnumid. Diasporaa kasutamine võib töötada eriti hästi, sest selle liikmetega saab potentsiaalne sisserändaja identifitseeruda. Samas võivad diasporaa hoiatussõnumid rahvuskaaslastele mõjuda võltsidena, sest juba diasporaa olemasolu tõestab – you too can make it! Ka võidakse diasporaale omistada soovi vältida kaasmaalaste konkurentsi. Erakordselt head „kampaanianäod“ on aga tagasipöördunud, kes on jalge alla võtnud illegaalse rändetee ning valmis oma kogemusi reisilt ja elust ELis jagama. Nende koostöö ja eneseavamine seisab sageli aga stigmatiseerimise hirmu taga.

Paraku on nii, et ebaseaduslikult sisserändajatele jõuavad eriti hästi kohale smugeldajate sõnumid. Smugeldatega samastutakse, sest sageli on nad sama päritolu nagu ebasedauslikult ELi pürgijad. Samuti veetlevad smugeldajate sõnumid psühholoogiliselt – need on positiivsed ning annavad lootust. Infokampaaniate  väljatöötajad peavad seega retoorilist sõda eelkõige inimsmugeldajatega.

Kolmandate riikidega koostöö olulisus

Veel üks infokampaania edu eeldus on lähteriikide institutsioonide toetus kampaaniale. Infokampaania korraldajatel tuleks lisaks kohalike ja samastumist soosivatele sõnumitoojate kasutamisele kaasata ka kohalikke mittetulundusühendusi ja kõrgharidusasutusi. Koos saab testida just selles kontekstis töötavaid sõnumeid ja arutada mõistlike formaatide ja parimate info jagamise kanalite üle. Ilma kohalike asutuste ja autoriteetide tunnustuseta lasevad kampaaniate sihtrühmad eurooplaste jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning kogu kampaania oli asjatu vaev ja ELi maksumaksja raha raiskamine. Kasuks tuleb ka kohalike ametiasutuste toetust, kusjuures moraalne toetus on olulisemgi rahalisest.

Marion Pajumets