Põgnikekriis ja inimsmugeldamine – kust leiaks Euroopa lahenduse?

Marion Pajumets

marionArtikkel ilmub seoses Euroopa Rändevõrgustiku konverentsiga „Inimsmugeldamine – Euroopa väljakutsed ja lahendused“, mis toimus 24. novembril 2015, Euroopa Liidu Majas.

Ainuüksi 2015. aastal jõudis ebaseaduslikult Itaalia ja Kreeka rannikuvetesse üle 750 00 põgeniku Lähis-Idast ja Aafrikast hindab Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon. Suur osa neist ületab Vahemere inimsmugeldajate vahendusel.  Inimsmugeldamine on organiseeritud kuritegelike võrgustike tulus ja ebamoraalne äri, mis on toonud kaasa nii tõsise humanitaar-  kui ka julgeolekukriisi.   Euroopa seisab silmitsi keerulise väljakutsega, mis eeldab laialdast koostööd ning millele ei ole kiireid lahendusi. Aga lahendusi tuleb siiski otsida.

Just seda tehtigi Euroopa rändevõrgustiku aastakonverentsil „Inimsmugeldamine – Euroopa väljakutsed ja lahendused“, mis toimus 24. novembril Tallinnas. Arutlesid erinevate organisatsioonide esindajad Euroopa Komisjonist Eesti väikeste huvikaitseorganisatsioonideni ja Euroopa välispiiri valvavast Frontexist kohaliku varjupaigataotluste menetlejani, lisaks eksperdid Brüsselist ja Tallinnast.

Põgenikekriisi tuleb sekkuda erinevate organisatsioonide koostöös ning korraga nii põgenike lähteriikides, lähi- ja transiitriikides kui ka sihtriikides Euroopas. Kirjeldan kaalumist väärivaid tegevusi kõigis neis.

Tegevused lähteriikides

Algatuseks, kolmandate riikide kodanike smugeldamist Euroopa Liitu ei saa käsitleda lahus sõjalistest kriisidest väljaspool Euroopat , eelkõige Süürias, Iraagis, Afganistanis, Eritreas. Smugeldajad lõikavad kahtlemata kasu inimeste hädast küsides hingehinda ebakvaliteetse ja eluohtliku teenuse eest, kuid vaevalt saab neid pidada rändesurve algpõhjustajaiks. Seega, tuleb tegeleda nõudlusega. Nõudlust tekitavad sõjalised kriisid. Nende lõpetamiseks tuleks aga  Euroopa sõdurite saapad tolmuseks teha ning tõenõoliselt „meie poiste“ verd valada. Ja vaatamata neile ohverdustele poleks kindel, kas tuhast kerkivad stabiilsed, religioosselt pluralistlikud õigusriigid või uued probleemid nagu näiteks Liibüas, Afganistanis ja Iraagis.

Kaugeltki mitte kõik, kes Euroopa mandrile jõuavad, isegi mitte varjupaigataotlejate enamus ei kvalifitseeru pagulasteks. Näiteks 2014.  aastal sai positiivse otsuse 45%  kõigist esmakordse varjuaigataotlejatluse esitajatest Euroopa Liidule. Tulevad ka need, keda ei kiusata taga, keda ei ähvarda sõja jalgu jäämine ja surm. Küll aga ootab neid kodumaal vaene ja perspektiivitu  elu, millisega üksi eurooplane ei lepiks. Seega tuleks rändesurve vähendamiseks kaaluda sekkumisi, mis toetavad majanduse arengut Aafrikas ja Euroopa lähialadel. Võimalik, et näiteks tollide kaotamine nende toodangule soodustaks „kolmanda maailma“ kaupade eksporti Euroopa Liidu turule. Selline majanduspoliitiline muudatus võiks stimuleerida kaupade tootmist ja elukvaliteedi tõusu vaestes piirkondades., mis toodavad palju majandusimmigrante.   Majandusteadlastel oleks kindasti häid mõtteid „õnge andmiseks“ vaesematele regioonidele. Ka arenguabi ja tõsine järelevalve selle abivajajateni jõudmise üle vähendaks majandusrännet Euroopasse.

Läänemaailma rikaste riikide südametunnistusel ei lasu mitte üksnes koloniaalajastu ekspluateerimise pärand, vaid ka tänasest tarbimiskultuurist tulenev hiiglaslik ökoloogiline jalajälg, mis on seotud kliimamuutuste – kohatise kõrbestumise, joogiveevarude kokkukuivamise, muutliku ilma ning saastatusega, mis ajab inimesi nende traditsioonilistest elukohtadest välja, uut kodu otsima.  Eestlaste ökoloogiline jalajälg pole sugugi pisike.

Hoopis lihtsam viis osade inimeste rännuinnu summutamiseks on teavituskampaaniad, mis selgitavad inimestele ohte, mis kaasnevad inimsmugeldajatega koostöö tegemisel ning probleeme, mis ootavad ees ebaseaduslikult Euroopa Liidus viibijaid. Sellist lähenemist  proovib näiteks Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon. Samas pole veel teada, kuivõrd lasevad hädas ja viletsuse elavad inimesed Malis, Senegalis või Nigeerias end sellistest hoiatustest heidutada. Küllap ollakse psühholoogiliselt avatum smugeldajate reklaamidele. Rändehuvi pärssivate teavituskampaaniate tõhusust alles uuritakse.

Tegevused lähi- ja transiitriikides

Sageli jäävad sõjapõgenikud oma muserdatud kodumaaga külgnevatesse riikidesse, süürlased eelkõige Türki, Jordaaniasse, Liibanoni. Tänaseks on iga neljas Liibanoni elanik süürlane ja Jordaaniasse 2012 rajatud Zaatari põgenikelaager on kasvanud 80 000 elanikuga riigi üheks suurimaks „linnaks“. ÜRO Pagulasagentuuri hinnangul ootas juba 2015 suvel neli miljonit põgenikku neis riikides sõja lõppu ja võimalust Süüriasse naasta.

Sedamööda, kuidas kuudest saavad aastad, ilma et kodusõda näitaks lõppemise märke, teadvustavad inimesed koju tagasipöördumise võimatust ning üha olulisemaks küsimuseks muutub elukvaliteet uues elukohas –  võimalus lapsi koolitada, seaduslikku tööd teha ja peret ülal pidada, arstiabi kättesaadavus, turvalisus ja eneseteostus. Paraku on ÜRO Pagulasameti hinnangul paljudes suurtes pagulaslaagrites probleeme elementaarse varustatusega, isegi toiduportsjoneid kärbitakse oluliselt. Kui elu lähiriigis ei vasta neile ootustele ja kui koju naasta ei saa, liiguvad põgenikud edasi.  Türgi ja EL peavad Euroopale rändepuhvriks olemise üle läbirääkimisi, kus Türgi esitab omapoolseid nõudmisi, näiteks seoses oma Küprose-poliitikaga. Eks näis, kas jõutakse tegudeni, mis annaks kergendust Itaaliale, Kreekale ja teistele liikmesriikidele, kes on põgenike registreerimise ja nende tausta uurimisega kimpu jäänud. Kindlasti kuluks kriisikollete lähiriikidele ära ka humanitaar- ja arenguabi pakkumine tänasest heldemalt.

Eraldi probleemiks on ebaseadusliku rände ja smugeldamise kujunemine oluliseks äriks riikides, mis asuvad kriisikollete ja Euroopa Liidu vahel. On ärimehi ja ka korrumpeerunud ametnikke, kes teenivad rändajate voogudest ning nad pole sugugi huvitatud klientuuri kokkukuivamisest. Migrantide läbisõidu-ja peatuskohad nagu Khartoum, Agadez, Tripoli toidavad sadu legaalseid ja illegaalseid ärisid: majutus- ja toitlustusasutusi, transpordiettevõtteid, ehitusfirmasid, rääkimata inimkaubitsejatest ja kupeldajatest. Lahenduseks oleks selle infrastruktuuri ja inimtööjõu rakendamine seadusliku ja Euroopa Liidule sobiva eesmärgi teenistusse. Uus alternatiivne tegevus peaks tooma kohalikele töökohti nagu ebaseadusliku rände toetamine täna (vt ka Oudekki Loone 2. juulil EPLis ilmunud arvamuslugu). Euroopale oleks majanduslikult mõistlikum rahastada põgenikelaagreid ning korraldada ka varjupaigataotluste vastuvõtmine Aafrikas ja Lähis-idas, selle asemel, et noppida ülekoormatud veesõidukeid Vahemerelt ja menetleda sadu tuhandeid varjupaigataotlusi Itaalia ja Kreeka vastuvõtusüsteemides. Enesestmõistetavalt säästaks varjupaigataotluste esitamise ja menetlemise võimaluse loomine taotlejatele geograafiliselt lähemale ka põgenike psüühikat, elusid ning raha, mis praegu organiseeritud kuritegevuse kaukasse voolab.

Vähem kriitiline pole smugeldajate võrgustike tuvastamine ja hävitamine. Panustada tuleks Euroopa Liidu ja kolmandate riikide politsei- ja piirivalveorganisatsioonide koostöösse ja infovahetuse mh andmebaaside ristkasutusse.

Tegevused sihtriikides

Kas Euroopa välispiirid tuleks nii tihedalt sulgeda, et keegi sealt läbi ei lipsaks? Isegi, kui see tehniliselt teostatav oleks, kuidas sobiks hermeetilised piirid liikmesriikide humaanse ja legaalse kohustusega pakkuda abivajajatele rahvusvahelist kaitset? Eriti mõeldes alternatiivsete, seaduslike ja turvaliste rändeteede nappusele, mille tõi välja oma 9. septembri kõnes Euroopa Parlamendile ka Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker. Sulgedes piire ja püstitades tarasid veeretatakse sõjakoledusi läbielanute teele üha uusi takistusi – ohtlikumaid, kulukamaid ja pikemaid marsruute enne varjupaigani jõudmist. On see eetiline? On see jätkusuutlik?

Kui neile küsimustele võidakse vastata ka erinevalt, siis kõik nõustuvad selles, et varjupaigataotluste läbivaatamist tuleb tõhustada, et võimalikult kiiresti ja eksimusteta eristada rahvusvahelist kaitset vajajad inimesed majandusmigrantidest. Parafraseerides Junckerit, isegi Euroopa, jõukaim kontinentidest, ei jaksa lahendada kogu maailma hädasid ja vaevu. Seda eesmärgiks seada oleks naiivne.  Tagasisaatmise tõhustamine on hädavajalik. Samas ei tohi ununeda, et iga tagasisaatmisotsus peab olema läbikaalutud ning tagasisaatmisel tuleb austada tagasisaadetavate inimväärikust.  Eduka tagasisaatmispoliitika eelduseks peab Euroopa Liit pingutama, et sõlmida lähteriikidega lepingud, mis kohustaks neid oma kodanikke tagasi võtma.

Neid, kellele otsustatakse pärast hoolikat kaalumist anda rahvusvaheline kaitse, tuleb kohelda austuse ja soojusega. Inimestele antakse varjupaika, kui on teada, et konfliktidele nende kodumaal pole oodata kiiret lõppu. Teisisõnu jäävad nad riiki kauaks või koguni alaliselt. Alaliste elanike lõimimine vastuvõtjaühiskonda on hädavajalik. See tähendab olukorra loomist, kus rahvusvahelise kaitse saajatel ja nende järeltulijatel on „põliselanikega“  võrdsed eneseteostusvõimalused, võrdne kaasatus otsustusprotsessidesse, sama elukvaliteet. Tõenäoliselt ei pöörduks esimene, teine ega kolmas sisserännanute põlvkond  riigi ja rahva vastu, mida nad peavad omaks, kuhu tunnevad, et kuuluvad. Lahkus peab olema läbiv alates poliitikutest, riigiametnikest ja meediast kuni, õpetajate, töökaaslaste ja naabriteni. Lõimimisega ennetame ühelt poolt tõrjutusega seotud turvariske ja teisalt kindlustame, et kaitse saajad panustavad oma Euroopa koduriigi majandusse ja heaollu, nagu eeldavad mitmed Euroopa liidrid viidates demograafilisele tühikule, mis läheneb Euroopale. Arvukad vanaduspensionile minevad põlvkonnad tuleb asendada uute töötajatega ning lisatööjõudu vajab hoolekandesektor, mis paisub enneolematult eakatele mõeldud teenuste osas. Sisseränne võib osutuda väärt ressurssiks demograafiliste- ja tööjõuprobleemide lahendamisel.

Euroopa Liidul on rändepoliitikate väljatöötamisel kibekiired ajad.  Läbiarutamist ootavad uute seaduslike ja turvaliste rändekanalite avamise võimalused. Lisaks vajab väljatöötamist ühtne ümberasustamise poliitika ning uus kord, mis vahetaks välja Dublini põhimõtted varjupaigataotlejate ümberpaigutamisel. Väljakutseks on lahenduse leidmine, mis ühtaegu arvestaks pagulaste sihtriigi eelistustega ning samas hajutaks erinevate liikmesriikide vahel vastuvõtu- ja lõimimiskoormust. Läbi tuleb arutada ka ettepanek, mille kohaselt liikmesriigid võiks hakata vastastikku tunnustama mitte ainult negatiivseid varjupaigaotsuseid, nagu see juba täna toimib, vaid ka positiivseid otsuseid. See annaks rahvusvahelise kaitse saajatele õiguse vabalt liikuda Euroopa Liidus sinna, kus on parasjagu tööd ja parimad võimalused enesetoestuseks.

Lõpetuseks

Tundub, et kui Euroopa Liitu saadaks edu põgenikekriisi lahendamisel, pääseks ta kulukast reageerimisest inimsmugeldamisele. Smugeldajad toovad küll põgenikekriisi meie õuele, kuid nad pole kriisi allikas. Siin peaks üsna selge olema, kus on põhjus, kus tagajärg. Inimsmugeldajate äri kuivaks kokku, kui Euroopa Liidu sekkumised lähte- ja lähiriikides oleks targad ja õnnestuks. Ja terroristidel oleks raske Euroopast kaastöölisi leida kui me võtaks Euroopasse vastuvõetud pagulased päriselt ka vastu ja omaks.

Artikkel ilmus (25. novembril 2015) ümberstruktureeritult ja lühendatult „Eesti Päevalehes“ pealkirja all  „Kuidas võita inimeste smugeldajaid?“.