Mosleminaiste kodustamine ehk mida arvata burkakeelust Eestis

Marion Pajumets

marionArtikkel ilmub seoses ÜRO rahvusvahelise migrantide päevaga 18. detsembril.

2011. aasta rahvaloenduse andmetel elab Eestis 696 moslemiusulist naist. Kuid näokatteid pole meie riigis näha? Neid ei peagi olema; islam ootab naistelt juuste katmist, vagadust ja tagasihoidlikkust, kuid mitte otsesõnu näo varjamist. Selleks kohustavad mõned Lähis-Ida riigid (nt Saudi-Araabia) ja terroriorganisatsioonid, mitte koraan[1].

Inimõiguste juristid alles vaidlevad selle üle, kas avalikus ruumis burka (keha peast jalgadeni kattev rüü, kus nägemiseks tihe võrk) ja niqabi (silmapiluga näokatte) kandmise[2] keelamine on seaduslik[3]. Kuid Prantsusmaa, Belgia ja Holland tegid selle ära ja paljud demokraatiad, arutavad, kas minna nende teed[4]. Ka Eesti sotsiaalkaitse- ja justiitsminister soovivad globaalse rände sagenedes ennetada nn burkakeeluga kultuurilise praktika kujunemist, mis tundub Eestis kohatu ja ohtlikki.

Olemata küll moslem, kuid naine, rände- ja soosotsioloog proovin mõtiskleda, millised võiks olla täisloori kandmise või selle keelamise mõjud moslemi naiste elukvaliteedile ja eriti nende lõimumisepotentsiaalile Eestis.

Alustan paratamatutest sensoorsetest piirangutest. Läbi burka näib maailm ahtam ja ähmasem. Niqabki kammitseb haistmist ja kuulmist. Mustad kindad, mida võidakse komplekti lisada, takistavad kompimist. Psühholoogia ja naisuuringute professor Phyllis Chesler kirjeldab meelelist isolatsiooni piinamise vormina, mida on kasutatud vangide “murdmiseks”[5]. Pikad hõlstid takerduvad joostes jalgadesse, rattasõidul kodaratesse ning raskendavad ujumist, enesekaitset, isegi päikesevalgusest D-vitamiini ammutamist[6]. Kõik see füüsiline pool peaks alandama täislooritatud naiste elukvaliteeti võrreldes meeste ning “alasti” näoga sookaaslastega.

Mõelgem ka kultuurispetsiifilistele väljakutsetele. Euroopas on kombeks tugevdada suhteid ja saavutada üksmeel seltsis toitu nautides, sõpradega tänavakohvikutes, ärilõunatel. Tundmata islami naisterõivaste tehnilisi võimalusi jään hätta kujutledes kedagi söömas läbi näokatte. Kui muidu domineerivad ühistranspordi kasutajaskonnas naised, siis Prantsusmaal, Belgias ja Hollandis burkas bussi ei lasta. Täislooris naised võivad loota, et nende riietus kõneleb tagasihoidlikkusest, kuid Eestis torkaks nad massis silma. Kui nad soovivad, et maailm ei märkaks nende keha(võlu)sid, vaid isikupära ja intelligentsust, siis nii mõnelgi lääne inimesel jääb nende ilus hing tumeda kogu taga nägemata. Oodatud otsekommunikatsiooni asemel on täislooris naistel oht kohata hirmu, ignoreerimist, kaastunnet. Ka islami ajaloo professor Mohammad Qadeer kritiseerib burka asotsiaalsust Läänes[7], öeldes, et see õõnestab ühiskondlikku usaldust. Naine annab loori kandes ümbritsevatele inimestele justkui mõista – teie pilgud solvavad mind. Ja põhjendamatu usaldamatus võib omakorda solvata. Ehk siis, sujuvaks ühiseluks tuleb sisserändajatel omandada kohalikud tavad ja tähendussüsteemid, ning nendega ühiskondlikus elus arvestada.

Ka majanduslikus mõttes mask lõhestab, mitte ei sidusta ühiskonda. Looritatud naiste värbamine näost-näkku suhtlemist eeldavatesse, muidu naiste seas levinud ametitesse nagu meditsiiniõde, ametnik, õpetaja, võib osutuda võimatuks. Isegi Kairo Ülikool[8] keelas oma lektoritele niqabi kandmise, viidates miimika olulisusele õpetamisel. Teades, et sisserännanute olukord tööturul jääb alla “püsielanike” omale, oleks kahju, kui stiil piiraks veelgi mosleminaiste professionaalseid väljavaateid. Eestis kehtib kahe leivateenija mudel, eestlannade tööhõive on Euroopa kõrgemaid. Üksnes mehe sissetulekule lootes on perel tõsine oht langeda vaesuselõksu. Tähtsusetu pole ka heitumuse koorem riigi sotsiaalsüsteemile.

Nimetasin lääne inimese võimalikku kõhedustunnet kohates näota tumedat kogu. Aruharva, ent siiski on kurjategijad maskeerunud burkadesse[9]. Näiteks keelustas moslemienamusega Tšaad 2015 suvel burkad, viidates julgeolekuohule. Hirm – ükskõik, kas põhjendatud või mitte, ei toeta lõimumist. Mõistagi, kui Eestis keelata täisloorid, tuleks avalikus ruumist välja tõrjuda teisedki isikutuvastamist raskendavad näokatted. Ka suusamask ei kuulu linnatänavale või pangakontorisse. Keskseid küsimusi burkadebatis on naiste valikuvabadus ja elukvaliteet. Lääne feministid, kes vabanesid korsettidest vaid sada aastat tagasi, ei mõista, kuidas võiks täiemõistuslik iseseisev inimene välise surveta kanda individuaalsust ja liikumist piiravat kehakatet. Ka Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy selgitas 2011. aastal, et burka pole mitte usu, vaid naiste vabaduse ja väärikuse küsimus ning märk naiste allaheitlikkusest ja alaväärtuslikkusest. Paljude võrdõiguslaste jaoks asetub täislooritatus ühte ritta mitmenaisepidamise, korraldatud abielude, alaealiste tüdrukute naimise, naiste ümberlõikamise ja aumõrvade barbaarsete patriarhaalsete traditsioonidega, mida seostatakse moslemiriikidega, kuigi need on tegelikult laiemalt levinud. Üsna erakorraliselt nõustub ühiskonnaenamus siin feministidega.

Aga burkakeelu vastased argumendid? Ehk üllatuslikult seonduvad needki naiste valikuvabadusega. Juba loogiliselt tuletades jõuame tõdemusele, et üheks võimalikuks valikuks teiste seas on ühiskondlikult tagasitõmbunud elu loori taga. Nii väidavadki õige mitmed Suurbritannia[10] ja Belgia[11] elanikud, et näokate märgib nende tahte võitu vastuseisus lähedaste mõistmatuse ja ühiskonna põluga. Mitu naist on läinud Euroopa Inimõiguste Kohtuni enesekatmise õiguse kaitsmiseks[12]. Kuigi nende seisukohti ei saa laiendada teiste piirkondade naistele, keda karistataks julmalt, kui nad “ebavooruslikult” tänavale ilmuks[13], jääb valikuvabaduse paradoks okkana torkima näokatete vastast humaanset argumentatsiooni.

Lisaks, riikides, kus juba eksisteerib täislooritatud naiste populatsioon, tuleb burkat ära keelates arvestada ühe olulise ohuga. Nimelt võib osa naisi taanduda endisest sügavamale koduseinte vahele[14], katkestada oma haridustee või tööelu. See tähendaks elukvaliteedi ja ühiskonda lõimituse langust edenemise asemel. Pealegi, trahvides või vangistades naisi avalikus ruumis niqabi/burka kandmise eest (mida seadusandjad peavad tõendiks naiste rõhutusest), kannaks täislooris naised topeltkaristust. Ehk keelustajatel peaks olema hea plaan, kuidas ennetada täislooriga harjunud naiste vajumist ühiskonnast välja.

Alustasin sellest, et erinevalt mõnest teisest Euroopa riigist[15] ei liigu Eesti tänavail, töökohtades ja ametiasutustes täna täislooris naisi. Praegu ei puudutaks burkakeeld siin pea kedagi. Seega, kui meie poliitikud tahavad ennetada seda praktikat, oleks eetiline kiirustada, et teiste kultuuritavadega inimesed teaks Eesti reegleid ning saaks langetada informeeritud rändeotsuse.

Artikkel ilmus toimetatud ja lühendatud kujul 16.12.2015 Eesti Ekspressis.


[1] Vt nt Tartu Ülikooli Orientalistikakeskuse teaduri Peeter Espaki seisukohta; vt ka Queen’s University
Linna ja regionaalse planeerimise professori Mohammad Qadeeri arvamuslugu
[2] See artikkel ei käsitle erinevate pearätikute (nt hijab) kandmist. Seda õigust avalikus ruumis ei problematiseeri
üksi Euroopa riik.
[3] Vt ülevaadet Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest, ECHR Chamber Judgment Case of S.A.S. v. France: Banning of burqas and niqabs legal?; vt ka Eesti võrdõigusvoliniku seisukohta
[4] Vt ülevaadet maailma riikide nn burkakeeldudest
[5] Vt Richmond College of the City University of New York Psühholoogia ja Naisuuringute professori Phyllis Chesleri analüüsi
[6] Vt Reutersi artiklit, mis viitab Lähis-Ida naiste D-vitamiiini vaegusele
[7] Mohammad Qadeeri arvamuslugu
[8] Vt ülevaateartiklit maailma riikide burkakeeldudest
[9] Nt juhtum USAs, kus niqabi maskeerunud mees röövib panka; vt ka Pakistani
enesetapurünnaku kohta; vt ka enesetapurünnaku kohta Afganistanis, kus ohvriteks Prantsuse sõdurid
[10] Uuring Suurbritanniast, millega uuriti 122 täislooritatud naiste seisukohti
[11] Uuring 27 belglanna suhtumistest täisloori ja selle keelamisse:
[12] Vt artiklit Euroopa Inimõiguste kohtu otsustest, ECHR Chamber Judgment Case of S.A.S. v. France: Banning of burqas and niqabs legal?
[13] Vt nt The Guardiani artiklit naiste rõhumisest Daeshi režiimi all
[14] Vt nt The Guardiani artiklit burkakeelu negatiivsetest mõjudest naistele, kes ei loobu täisloorist
[15] Võrdluseks, Prantsusmaa moslemikogukond ulatub umbes viie miljoni inimeseni. Neist kaks tuhat kandis täisloori keelustamise ajal burkat/niqabi.